Järg käest läind

Asi on nüüd nii läinud, et vähe sellest, et jõul ja suusk on lõpuni kirjutamata - ka viimane uisutiir, külaskäik, sünnipäev ja paljud muud asjadki on nii lootusetult suureks kuhjaks kogunenud, et selle lahtilükkamine kestab vist küll jaanini, kui mitte jõuluni... Ja kogu aeg juhtub ju midagi uut juurde!

Pidasin endaga eile töölt kodu poole kõndides aru ja otsustasin, et need vanemad asjad oodaku paremat aega.

Kõige viimane uudis on tänane ja seotud suguvõsa ajalooga. Nägin ükskord juhtumisi, et riik.ee lehel saab riigiarhiivist tellida infot represseeritud sugulaste kohta. Mul üks vanaema kuhugi külmale maale viidud ja sinna jäänud ja ma ei teadnud isegi seda, millal ja kuhu... Nüüd siis tean niipalju:

Arhiivis säilitatava fondi 129 “Kollektsioon lõpetamata uurimistoimikutest” andmetel arreteeriti

Julie (toimikus ka Julia) Jaani t. LILLELEHT, sünd. 1885.a. Saarde vallas, elukoht Pärnus Suur-

Kuke 13, 12.03.1945.a. ja karistati ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Vägede Sõjatribunali

16.11.1945.a. otsusega VNFSV Krk. § 58-10, 58-2 (nõukogudevastane agitatsioon ja laim) järgi

8-aastase vabadusekaotusega, 5-aastase õiguste kaotusega ja vara konfiskeerimisega. Edasise

kohta andmed puuduvad.

Huvitav, et veel 45. aasta novembris on kohtuotsuse aluseks VNFSV koodeks, mitte Eesti oma. Sõjatribunal oli mängus ilmselt sellepärast, et sõda polnud ta vahistamise ajal veel läbi ja ka sellepärast, et sõjaväelasest sugulane oli esmalt vangi langenud, kuid siis põgenema pääsenud ja kogu suguvõsa süüdistati tema varjamises. Olukorda ei teinud lihtsamaks ka see, et sõjaväelase naine (kes tegelikult Eestist põgenenud oli) ja mu vanaema olid suhteliselt nimekaimud. Kummaline on aga, et puudub jälg selle kohta, kuhu vanaema viidi. Tädilt olen kuulnud, et põhja poole, mitte Siberisse, ja et ta sai (ilmselt siis pärast vanglat ja Stalini surma) 1953. aastal õiguse tagasi koju tulla, aga suri pärast vabastamisteate saamist ja enne teeleasumist ära. Kui keegi teab (või teab, kust uurida), siis paluks lahkesti mulle teada anda.
See pilt on tehtus arvatavasti sealsamas Pärnus Suur-Kuke 13 uksel. Parempoolne naine on vanaema, tema ees ta pere. Minu isa on vast nii 2-3 aastat vana (pika patsiga õde Herta temast 10 a vanem), järelikult on aasta 1932-33 ja vanaema tubli 10 a noorem kui mina praegu. Oh heldeke!

Suur sünnipäev

Heldeke, mu väike laps sai 20 aastat vanaks! Alles see oli, kui ta keksis suurest rõõmust, et saab 18 ja iseseisvaks... on ta saanud küll jee.
Sünnipäevapidu-pannkoogipiknik peeti juubelipargi murul koos tuhandete teiste päikesenautlejatega. Huvitav - lapse sünnipäev Prüsselis ja minu sünnipäev Eestis on ilma ja lillede poolest üsna ühel aastaajal, kuigi 2 ja pool kuud vahet.
Meie Lassega tähistasime tagasihoidlikumalt eelmisel õhtul. Käisime lõpuks ära selles salapärases Sardiinia poole kaldu slow food restoranis Le Max. Lihtne ja hea! Eriti minu looma-carpaccio, aga ka Lasse itaalia köögiviljataldrik ja kala (i k red mullet, eesti keeles midagi nii imelist ja pikka, et ei jäänd meelde). Lihaga risottol polnud ka väga viga, aga mulle meeldib selline päris pehme. Neil oli al dente. Järgmine kord (ja see tuleb kindlalt!) proovin kas makarone või liha.

Skarvtjärn

Nädal pärast pätrikku käisime jällegi üle hulga aja Harmångeri kandis Margaretal ja Hansul külas. Stockholmist 350 km põhja poole, rongiga veidi alla 3 tunni. Miks nemad saavad ja meie ei saa? Rongide teemal - ükspäev käis meil tööl külas majandusminister, kellelt muu hulgas küsiti ka, millal rongiga Prüsselist koju saab sõita. Milles küsimus, arvas too: koguni kaks võimalust on juba praegu olemas... Üle Berliini Moskvasse ja sealt Tallinna, või siis üle Varssavi Poola-Leedu piiri äärde, u 15 km millegagi (näiteks jalgsi) üle piiri esimese Leedu jaamani, siis Valka jaama, sealt jalgsi Valga jaama ja otsejoones Tallinna! Või Tartusse, kuidas keegi.Skarvtjärn on pisike kui Bullerby, kokku 3 majapidamist üksteise kõrval. Natuke kaugemal on siiski veel maju ja inimesi. Ja lambaid. Suveks tuuakse kohale ka mitu tarutäit mesilasi. Hans on selline suurte ja julgete tegude mees. Ühel aastal istutas 500 kirsipuud, et siis kevadel ilus aknast valget õiemerd vaadata ja marjadest saab teha mahla ja moosi ja likööri. Kahjuks kuivasid kõik puukesed ära. Algul süüdistati selles mügrisid, hiljem selgus, et ka teistel ei pidanud selle puukooli istikud esimest aastat vastu. Nüüd on käsil järgmine projekt - astelpaju. 50 istikut on proovi edukalt läbinud ja marmelaadi keetmise tehnoloogia on välja töötatud, nii et Hansu arvates on aeg istutada veel 1000 (ei, ei saanud kogemata liiga palju nulle) põõsast.

Pärast kohvilauda ja enne õhtusööki käisime naabri traavlitele leiba viimas. Kolm olid maja taga peidus ja üks kopli kaugemas otsas. Hõikasin talle prooviks ühe ihahaa ja ta tuligi meie juurde! Mõtle vaid, mida ma oskan! Kui leib otsas, püüdis Lasse teda heinaga pildi peale meelitada, aga ega siis hobune rumal loom pole.
Õhtusöök oli kuninglik, nagu seal peres ikka: suitsuräime ja suitsusingiga minivõileivad; naabri lambast lambapraad koos ahjukartuli ja -porgandi, kõrvitsamaitselise marineeritud rohelise tomati ja salatiga; imeline sokolaadikook vahukoore ja oma aia kompotikirssidega ning juustuvalik (parajasti käsil). Õnneks alustasime targu üsna varakult, muidu oleks vähemalt keskööni veninud. Mõelda vaid, kui nad Uppsalas elaksid! Siis nad muud ei saakski kui kokata ja külalisi vastu võtta... Paraku on Margareta pliidi äärest üsna välja tõrjutud, kuigi ta vanasti tegi ikka imehead süüa. Nüüd siis teeb Hans. Aga vähemalt koogid ja salatid olid Margareta tehtud ja imelihead.
Meenutasime Margaretaga neid enam kui 20 aasta taguseid aegu, kui tema paar korda Tartus ja mina tihedalt Uppsalas käisin. Eesti oli olnud hall, kõle ja inimesed pesemata; veini joodi nagu viina - ikka klaas põhjani. Margaretal on meeles, kui vaimustuses ma olin olnud, kui esimest korda jõuluehtes Uppsalat nägin - minul mitte. Tema jällegi ei mäletanud mu šokki ülikooli juures nähtud punalippude ja -loosungitega maidemonstratsiooni üle.
Päeva lõpetuseks lõbustasime end ta uute kõrgtehnoloogiliste lugemisprillidega.Teisel päeval võtsime kohe terve näkileiva-lataka kaasa, et saavad teised kolm ka. Üksikule hobule seal tagumises koplis ei meeldinud see sugugi. Trampis ja traavis, kuni tema juurde läksime. Kummalisel kombel ei olnudki need teised kolm leivast suuremat sisse võetud.
Sellel leivahimulisel hobusel oli tukk silmini kasvanud. Ma tean üsna hästi, mis tunne see on - ise käin juba mitu nädalat peavõruga, et üldse midagi näha. Asi peaks jälle normaliseeruma 5. aprillil.
Piltmõistatus ka: naabri küün. Aga milleks kasutatakse seda palki seal uste vahel? Kõvasti seina külge kruvitud teine...

Veel 14 km!

Nädal enne patrikupäeva, 3. märtsil tegime Stockholmis hooaja viimase uisutiiru - 14 km Edsvikeni peal. Jää oli servast hakanud juba natuke püdelaks muutuma, nii et kaldast tuli paari kiirema sammuga eemale saada, aga edasi oli lausa lust! Justkui vee peal sõidaks, nii sile ja peegel oli.

Õnneks polnud ka tuult rohkem kui vaid ühes kohas, ja seegi minnes. Inimesi oli üsna hõredalt ja needki hajusid laiali, nii et ka ruumi oli laialt. Isegi põdral, kes terve talve seal keset järvejääd seisnud.

Kõrge kalda all istus mitu uisuseltskonda päikese käes ja võttis einet. Ja meil polnud isegi mitte tavapärast pähkli- ja rosinasegu kaasas!Tagasiteel märkas Lasse jääl kondihunnikut, hallikad karvad umbes meetrise ringina ümberringi. Seisime ja mõistatasime tükk aega, kes seal ära on söödud - jäneseks liiga suur, luigeks liiga karvane... Kui edasi hakkasime liikuma, leidsime veidi eemalt mõistatuse võtme - sääreluu, sõrg otsas. Metskits!

14km ringi järel ei olnud väsimusest veel märkigi ja tunne selline, et teise ringi jaksaks veel sõita. Mõnus tunne!

Lasse ja Pätriku tähistamine

Kevad tuli tagasi Prüsselisse! Kõigepealt tuli küll Lasse siia oma sünnipäeva tähistama.
Hakatust tegime neljapäeva õhtul uute lemmikpitsadega, jätkasime reedel lemmik-quiche'iga ja lõpetasime laupäeval kohalikus kala poole kaldu restoranis. Tegelikult tahtsime minna selle lähedal olevasse slow food kohta, mis korra kuus ka jazziõhtuid korraldab (viimane oli just neljap ja mängis Stan Getzi tribuutbänd, mida Lasse hea meelega oleks kuuland - 2 päeva jäime hiljaks), aga me ei pand lauda kinni ja ei pääsend sisse. Seda suurem on nüüd uudishimu! Kalarestoranis maandus meist ülejärgmisse lauda mu pilatese-treener oma mehega. Mismõttes miljonilinn?! Tavaline küla, ma ütlen!Laupäeval tegime järjekordse laari kotlette. Kes õige numbri ära arvab, saab midagi preemiaks. Kaks kotletti näiteks :) Ja laupäeva hommik algas pannkoogibrunchiga, sest laps jõudis kööki enne pudrukokk Lasset.
Aga pühap tähistati siin etteulatuvalt pätrikupäeva. Juubeliparki saabus pätrikuparaadina välja kuulutatud kambake, lippur ja torupill kõige ees ja paarkümmend inimest koos patriootlikult riides koeraga sabas. Sellist paljaste põlvedega meest, aga ilma torupillita nägin viimati Val Thorensis oma lemmikmäel. Kahjuks oli fotokas Lasse taskus ja kildiga mees nii kiire, et järele me talle ei jõudnud ja pilti ei saand. Pargis ootas nende saabumist juba üsna kirju seltskond. Mängiti hurlingut ja iiri jalgpalli, Jacki poisid grillisid vorsti ja kusagil oli ka võileivalett.Koduteel hankisime hästi igavärvilisi priimulaid ja panime akna taha kastidesse. Seal olid kuni viimase, veebruarikuise külmalaineni elanud pelargoonid, aga kuna ma neid tuppa ei lasknud, võttis külm nad ära. Kuri selline.

Läinudkolmapäevane Flandria leht kirjutas, et seal (ja kuna mu praegu pooleli olev raamat väidab, et Prüssel on ka Flandria pealinn, siis ka siin) loeb aastas vähemalt 1 raamatu, mis pole seotud töö või kooliga, läbi 70% inimestest. Meestes seas on selliseid 61% ja naiste seas 81%...