Hull torm oli!

Selsamal Huberti nädavahetusel käis põhjapoolsest Euroopast üle päris kole torm. Lennutas inimesi, tellinguid ja katuseid, keeras külili furgoonautosid ja puid.
Meie kandis polnud teist tundagi, arvasin, kuni avastasin, et Ambiorixi pargis on üks kastan vähem.

Ja Brabanconne'i tänaval mitmesaja meetrine jupp täis kuuseoksi ja harusid ja okkaid. Või noh, mingi okaspuu omi. Terve tänav lõhnas jõulude või matuste järele - olenevalt sellest, mis meeleolus olla. Kolmandaks päevaks oli see pudi veidi kokku lükatud, enne kattis ikka kena rohelise vaibana.

Lillede ja muu madalama elusloodusega aga ei juhtunud suurt midagi - roosid lokkavad, rukkilill õitseb ja meie tänaval niideti muru.


Aga ühele vaesele vanale diivanile sai see torm küll kirstunaelaks. Ta oli just enne tormi ja vihma tulekut Franklini tänavale tõstetud. Siin on nii palju sellist vinget vana mööblit, et ei osata seda hinnata ega midagi. Ja IKEAst saab ju odavalt uue ja ilusa... (Sest ilu on teadagi kus.)

Olen avastanud, et õhtuti on siinkandi majad vaat et põnevamadki kui päeval. Õhtul on nimelt aknad ja klaasuksed täies ilus, muidugi siis, kui seespool tuli põleb.

 

Püha Hubertus küll!

Kui kõige esimene kord Tervurenis käisime, oli laupäev ja teadetetahvlitel kuulutused, et järgmisel e pühapäeval tähistatakse linnakeses püha Hubertuse päeva. Me tagasi minna ei viitsinud ja nii jäigi see nägemata. Kuni läinud pühapäevani. 

Pidustus oli huvitav. Hubertuse kuju toodi (ilmselt) kirikust kapelli juurde, mis seisab selles kohas, kus Hubert olla surnud. (Jahimeeste, metallitööliste, optikute ja matemaatikute kaitsepühak olnud kirglik jahimees, kuni olla ükskord Ardennides näinud ilusat hirve, kel rippus krutsifiks sarvede vahel. Sellest sai mees aru, et on aeg pöörduda ja heaks kristlaseks hakata. Nii saigi temast esimene Liege'i piiskop.)

Linnapea pidas kõnet, kirikuhärra luges kirjasõna ja palvet ja õnnistas kõiki kohaletulnuid. Vist. Sest kogu see tseremoonia toimus kohalikus flaami keeles. Ja skaudid jagasid suurtest korvidest kuklikesi - kuidas need Hubertiga seotud olid, jäigi mulle saladuseks. Pärast jagasid tasuta suppi ka, selle ma võtsin vastu, et jaksaksin pärast pargis kõndida.

Loomi oli väljas igasuguseid.

See peaks olema siis kehastunud piiskop Hubert ise.

Koerake kastis, kastil kiri aperitiiv-lihapallid.

Näed, kuidas poni kappab, nii et lakk tuules lendab? Tegelikult puhus see St Jude'i päeva torm.

Isegi mõned eeslid olid kohale toodud.

Need on Tervureni koerad. On selline Belgia lambakoera haru, ilusad teised.

Pasunakoorr oli ka kohal ja mängis päris mitu lugu.

Kabel ise näeb seest selline kenake välja.

Nagu öeldud, tegin pärast pidustust ka tiiru pargis - tiikide üht kallast pidi sinna ja teist pidi tagasi.

Paar värvilist puud oligi ainult terves pikas pargis. Muidu ikka veel rohelised, aga puudealune maa imelikul kombel täis pruune lehti.

See on Hispaania majake. Pole aimugi, millest selline nimi. Uurin järgmine kord lähemalt.

Pruunide lehtedega oli kaetud isegi osa tiigipinda, nii et linnukesed sulberdasid justkui lehasupis.

Ilusa ilma puhul oli pargis muidugi igasugust rahvast. Üks paar näiteks jalutas öökullidega! Mehel ol käsivarrel selline ilus ja pruun ja kõrvadega kakk, naisel tume ja pisike... Ma peaaegu et oleksin neile järele läinud ja palunud pilti teha, aga lõin käega.

Sellised suured lehed langevad siin. Kel viitsimist, saab välja arvutada, kui suured just.

Lillepeenrad aga on kenasti talveks valmis pandud. Võõrasema on ju talilill.

Stokkel, eesti küla Prüsselis

Mõelda vaid - olin 3 aastat Prüsselis elanud, aga mitte kordagi Stokkelisse sattunud. Kuigi sinna käib meie kandist metroo ja peaaegu sinna ka buss. Polnud lihtsalt asja.
Nüüd siis on, sest sinna kolis üks hästi tuttav pere, kelle juures enne oma korterisse pääsemist paar nädalat peavarju sain ja nende sisseelamisele kaasa elasin. Armas kant on, selline väikelinna tundega. Räägitakse, et Stokkel liideti Prüsseliga mitte väga palju aastaid tagasi ja seda on tunda.
Ilusad majaesiste iluaedadega valgeks lubjatud majad laiade tänavate ääres, palju lilli ja rohelust, suur-suur turuplats (turg 3 korda nädalas ja ikka mitu korda suurem kui meie reedene siin Ardenni jäägrite platsi peal). Stiilsed väikesed rõiva-, kinga- ja sisustuspoed ja veini- ja koogipoed. Isegi metroojaam on mõnus - väike ja maapealne ja seintel on TinTini koomuskid.
Sinna läheks isegi elama, kui ta linnast ja tööst nii kaugel ei oleks. Aeg-ajalt nädalavahetusel külas käimiseks pole see ligi pool tundi metrooga ju palju, aga igal hommikul ja õhtul... Mulle sobib ikka see 11minutine jalgsidistants paremini.

Tüüpiline Stokkeli tänav on selline:

Turul müüakse kivipuravikke kahe hinnaga. See siin on odavam ports,

Natuke väljakasvanud soenguga puu:

Lihtsalt ilus ja sõnumiga maja:

Salomel on Stokkelis oma avenüü. Sealsamas on ka Tuhande Meetri avenüü. On siin maal vast nimed... Kesklinnas näiteks on tänav nimega Kuus Noort Meest.

Ühesõnaga pole imelikku selles, et Stokkel on vist kõige eestlastetihedam asula siin linnas. Kõnnib tänaval vanaema lapsega - eestlased; pedaalib mööda ema kahe lapsega - eestlased. Kõigele lisaks on ka lennujaam lähedal, hea inimestel vastas käia või neid lennuki peale viia. Üks meie maja eestlanna rääkis, et hakkab (autoga) lennujaama inimestele järele sõitma sättima siis, kui OV lennuk ta köögiakna tagant mööda lendab.

Rumeenia Carmen ja Gotlandi põldmurakad

Selline tasakaalus nädalavahetus oli.
Laupäeval tegin treti IKEAsse. Igast nipet-näpet tarvis (piimavahustajat ja pipraveskit ja jalatsiriiulit ja) ja kust neid siis veel saab kui mitte IKEAst. Hea lähedal ka, pool tundi metrooga ja kohal. Metroos istus mu vastas paar lähis-Ida inimesi - ilmselt kas mees-naine või õde-venda. Mees pidas silmade põledes ja käte veheldes kõik see aeg valjuhäälset monoloogi; naine ütles vast 10 vaikset lauset sinna vahele. Ja ta ei vaadanud selle ligi 30 minuti sees kordagi mehele silma - isegi päris tema poole mitte! Pilk oli kas maas või aknal või kätel. Ja tagasiteel oli ühel üldse mitte nahkpeaga noormehel peos nutitelefon, mille ekraanil natsi-saksa lipp. Suhteliselt imelik ju? Ise kiikas seda aeg-ajalt vaadata.
IKEAs sattusin sellesse näitusekorruse-lõksu. See juhtub, kui pole 2-3 aastat nende poodides käinud, unustad kasulikud nipid ära. Näiteks selle, et poodi tuleb siseneda tagurpidi, st kassade vahelt. Nüüd tegin selle kilomeetrise/tunnise "vaata, mida kõike meil siin on" tiiru, enne kui kaubariiulite juurde jõudsin. Ja selleks ajaks olin nii väsind ja näljane, et ilma lihapallideta polnud kuidagi võimalik edasi minna. Asju ostsin terve suure ratastega poekoti täie, aga pipraveskit ikka ei saanud. Supikausse ka mitte, sest käsi ei tõusnud maksma hinda, mille eest Luksemburgist saab V&B omi.
Napilt jõudsin koju enne seda, kui Siiri tuli lastega mu elamist uudistama. Soolaleivatamist kodus ei teinud, läksime hoopis Pappagallosse pitsat sööma. Mina langesin siiski seenerisoto konksu otsa. Risoto on tegelikult risky business, sest sageli tuuakse ta pooltoorelt lauda, aga selle portsuga jäin küll vägaväga rahule. Magustoiduks ei jäänud mitte kellelgi ruumi, kuigi nende tiramisu olla linna parim.
Pühapäeval olin ka algul asjalik ja koristasin ja pesin pesu. Aga siis sai ühel hetkel villand ja läksin hoopis Bozari kontserdile. Strauss Impérial oli asja nimi, aga mängiti ka muid. Selline totaalselt hea tuju kontsert, dirigent viskas nalja ja... Tõstis näiteks esimese loo ajal käeviipe abil viiuligrupi korraks püsti, keeras siis saali poole, vaatas nõudlikult ja tegi sama viipe. Pool saali tõusiski! Ja teine pool naeris.
Eriti lahe oli noor rumeenia metsosopran Ramona Zahariah, kes laulis paar lugu Carmenist. Nii Carmen kui üldse saab! Tõmmu, parajalt volüümikas, mustad puusadeni juuksed, tantsisklev ja milline hääl - sellise naise pärast võiks kes tahes aru kaotada. Tahan nüüd tervet ta Carmenit näha, aga ei tea, kus. Rumeenias?
Kirss tordil olid õhtuse tee juurde pannkoogid Gotlandi põldmurakamoosiga. Ise tegin.

Midagi psühholoogidele

Esimene nädal uues kodus mõnusalt möödas ja mina ikka hullult rahul. Esimene seltskond käis soolaleival ja nüüd ootab paar tartaletti sügavkülmas oma aega. Ilus nahkne potilill toodi ka ja karp väga häid viinamarju.
Nädalavahetus aga möödus Stockholmis. Testisin ära uue lennujaama saamise meetodi: peaaegu maja eest 29 bussiga Diamanti ja sealt lennujaama ekspressiga edasi. Ukselt väravasse kulus umbes täpselt tund - peamiselt tänu sellele, et turvakontrollis polnud saba ja see imelik inimene, kes oli 200ml kreemikarbid suured deodorandipudelid pakkinud nessessääri ja selle käsipagasisse, oli minu järel, mitte ees. Mis küll on sellise inimese mõttes, tahaksin ma teada.
Ja siis tahaksin ma teada, mis paneb täiskasvanud inimesed lennukis mobiiliga mängima veel ruleerimise ajal, kuigi ammu on ära olnud see teadustus, et kõiksugune elektroonika palutakse välja lülitada. Ja miks käib võistlus selle peale, kes jõuab pärast maandumist oma turvavöö esimesena lahti teha ja püsti hüpata. Palun kas mõni käitumispsühholoogia tudeng ei tahaks sellest kõigest magistritööd kirjutada? Tagasilennul oli doktoritöö tasemel tüüp. Boardingu ajal tehti teadustus, et kuna lennukit veel tangitakse, ei tohi turvavööd kinnitada ja ohutuse tagamiseks (st et kusagil juhuslik säde ei tekiks ja me õhku ei lendaks - seda küll paanika vältimiseks ei öeldud, aga võinuks) tuleb kõik mobiiltelefonid kohe välja lülitada. Ja mida teeb minu ees istuv asiaadihärra? Lappab oma mobiilis olevaid pilte! Ja lappab ka siis veel, kui ma talle kenasti ütlen, et lõpetaks lollimängimise! Ma siis ütlesin korra veel, mitte enam nii kenasti. Aitas.
Aga seda meest pidin kohe mitu korda vaatama,, et kindel olla, et mitte Kalle Prüsselisse teel ei ole. No kuidas saab kaks inimest nii sarnase kukla ja põsega olla?
Nädvah oli muidu igavesti sportlik. Laupäeval meelitasin Lasse kaasa politseimaja basseini. Tema tegi 150m, mina 400 ja mõlemad olime rahul. Ja pühapäeval tegime matka ümber Säby järve. Matk algas (nüüdseks juba endise) Barkaby lennuvälja juures (mis oli enne Brommat olnud ka lennujaam, ootesaaliga ja puha), viis mööda Säby talust ja Rocksta talust ja paarist väiksemast talukohast, mille nimed meelde ei jäänud.

 
 
Ja hobustest ja ponidest ja karvastest lehmadest ja seenemetsast. Maha jätsime kolm kukeseent ja paar kärbseseent, aga kaasa viisime kaks ilusat suurt (haava?)puravikku. (Stockeli turul müüakse kivipuravikke kahe hinnaga: ilusamad 60 eurot kilo ja kehvemad 50. Ja üks korralik kivipurakas kaalub...?) Ühest sai sushi eelroog ja teine läks järgmisel päeval koos kartulitega omleti sisse. Olla hea saanud.

 
 
Sellega sai hõlpelu otsa. Täna laekus 95 lk, mis peab reede hommikuks tõlgitud saama - lisaks homsetele ja ülehomsetele u 15 lehele. Täna ei julgenud veel vaadatagi, mis sorti oopus see on ja kui palju seal tõlkimist on.

Sädelust ellu

Naine peab ikka näputööd ka tegema... Üks tuttav väike preili hakkas käima balletiringis ja tegin talle sel puhul koheva baleriiniseeliku. Kohe oluliselt kohevama kui algul arvasin. Loodetavasti meeldib ja sobib - ikkagi roosa ja litritega ju!

Tugitool ja tooliesine vaip sädelevad nüüd igatahes ka veidi.

I must have done something good

Olen paar päeva ümisenud seda laulujuppi Helisevast muusikast, sest mille muuga seletada seda, et ma nii hullult mõnusa elamise otas komistasin.
Laupäeval sain niisiis kätte oma korteri võtme ja hakkasime end sisse seadma. Enne õhtut tõime kohale esimesed 4 kotitäit asju, siis kohalikust suurest toidupoest veel paar kotitäit. Tegelikult poleks midagi peale seljariiete ja pesuvahendite vaja olnudki, sest seekord on korteri sisustuse sees isegi tekk, padjad ja voodiriided (ja ülestehtud voodi!), köögirätid, wc-paberi ja majapidamispaberi rull, salvrätid ja küünlad ja mis kõik veel... Ja kuna ma perenaisele (Linda on nimi) tõin võtme eest pundi lilli, vastas ta pudeli bordooga.
Pühapäeval käisime veel tiiru asjade järel, siis kõigest kahe kotiga. Aga kõigepealt sõime pika ja pôhjaliku hommikusöögi.

Selline on hoovipoolne vaade. Paremal, otsapidi pildi peal on koolihoov, aga õnneks üsna vaikne ja aken peab kilked kinni. Või mida mina sest tean, ma ju sel ajal töötan kui lapsed seal on.

Ja selline on vaade tänava poole. See lindude ja liblikatega maja on ilmselt algkool-lasteaed, aga ka sealt ei kosta tuppa piuksugi.

Elutuba on selline puna-valge-roosa. Kui ahvid Hemtexis ei oleks neid ümmargusi roosaroosilisi laudlunu õunamustriliste vastu vahetanud, siis oleks mul nüüd laud ja diivan üsna ühe mustriga. Ehk tulevad roosid kevadeks jälle tagasi.

 
Kapiriiulis on veel üsnan tühjad.

Selline on kontorinurk magamistoas - pandagu tähele ergonoomilist istet!

Ja selline on magamistuba ise.

Köök on ka, avatud ja elutoa küljes. Ainus, mis puudub, on nõudepesumassin. No ja mikser ka, aga selle ehk toob mõni hea laps Tallinnast, kui külla tuleb. Nurgakapis on isegi karussellriiul, väiksemat sorti külalised saavad vo paar tiiru teha (nali).

Eile kolisin koju ka viimased 4 kastitäit ja nüüd on uus kodu elamisküps. Paar vaasi kuluks veel ära ja nipet-näpet veel, aga muidu on elu ilus.
Kui külla tuled, siis vajuta ülevalt teist nuppu!