Selline tasakaalus nädalavahetus oli.
Laupäeval tegin treti IKEAsse. Igast nipet-näpet tarvis (piimavahustajat ja pipraveskit ja jalatsiriiulit ja) ja kust neid siis veel saab kui mitte IKEAst. Hea lähedal ka, pool tundi metrooga ja kohal. Metroos istus mu vastas paar lähis-Ida inimesi - ilmselt kas mees-naine või õde-venda. Mees pidas silmade põledes ja käte veheldes kõik see aeg valjuhäälset monoloogi; naine ütles vast 10 vaikset lauset sinna vahele. Ja ta ei vaadanud selle ligi 30 minuti sees kordagi mehele silma - isegi päris tema poole mitte! Pilk oli kas maas või aknal või kätel. Ja tagasiteel oli ühel üldse mitte nahkpeaga noormehel peos nutitelefon, mille ekraanil natsi-saksa lipp. Suhteliselt imelik ju? Ise kiikas seda aeg-ajalt vaadata.
IKEAs sattusin sellesse näitusekorruse-lõksu. See juhtub, kui pole 2-3 aastat nende poodides käinud, unustad kasulikud nipid ära. Näiteks selle, et poodi tuleb siseneda tagurpidi, st kassade vahelt. Nüüd tegin selle kilomeetrise/tunnise "vaata, mida kõike meil siin on" tiiru, enne kui kaubariiulite juurde jõudsin. Ja selleks ajaks olin nii väsind ja näljane, et ilma lihapallideta polnud kuidagi võimalik edasi minna. Asju ostsin terve suure ratastega poekoti täie, aga pipraveskit ikka ei saanud. Supikausse ka mitte, sest käsi ei tõusnud maksma hinda, mille eest Luksemburgist saab V&B omi.
Napilt jõudsin koju enne seda, kui Siiri tuli lastega mu elamist uudistama. Soolaleivatamist kodus ei teinud, läksime hoopis Pappagallosse pitsat sööma. Mina langesin siiski seenerisoto konksu otsa. Risoto on tegelikult risky business, sest sageli tuuakse ta pooltoorelt lauda, aga selle portsuga jäin küll vägaväga rahule. Magustoiduks ei jäänud mitte kellelgi ruumi, kuigi nende tiramisu olla linna parim.
Pühapäeval olin ka algul asjalik ja koristasin ja pesin pesu. Aga siis sai ühel hetkel villand ja läksin hoopis Bozari kontserdile. Strauss Impérial oli asja nimi, aga mängiti ka muid. Selline totaalselt hea tuju kontsert, dirigent viskas nalja ja... Tõstis näiteks esimese loo ajal käeviipe abil viiuligrupi korraks püsti, keeras siis saali poole, vaatas nõudlikult ja tegi sama viipe. Pool saali tõusiski! Ja teine pool naeris.
Eriti lahe oli noor rumeenia metsosopran Ramona Zahariah, kes laulis paar lugu Carmenist. Nii Carmen kui üldse saab! Tõmmu, parajalt volüümikas, mustad puusadeni juuksed, tantsisklev ja milline hääl - sellise naise pärast võiks kes tahes aru kaotada. Tahan nüüd tervet ta Carmenit näha, aga ei tea, kus. Rumeenias?
Kirss tordil olid õhtuse tee juurde pannkoogid Gotlandi põldmurakamoosiga. Ise tegin.
Laupäeval tegin treti IKEAsse. Igast nipet-näpet tarvis (piimavahustajat ja pipraveskit ja jalatsiriiulit ja) ja kust neid siis veel saab kui mitte IKEAst. Hea lähedal ka, pool tundi metrooga ja kohal. Metroos istus mu vastas paar lähis-Ida inimesi - ilmselt kas mees-naine või õde-venda. Mees pidas silmade põledes ja käte veheldes kõik see aeg valjuhäälset monoloogi; naine ütles vast 10 vaikset lauset sinna vahele. Ja ta ei vaadanud selle ligi 30 minuti sees kordagi mehele silma - isegi päris tema poole mitte! Pilk oli kas maas või aknal või kätel. Ja tagasiteel oli ühel üldse mitte nahkpeaga noormehel peos nutitelefon, mille ekraanil natsi-saksa lipp. Suhteliselt imelik ju? Ise kiikas seda aeg-ajalt vaadata.
IKEAs sattusin sellesse näitusekorruse-lõksu. See juhtub, kui pole 2-3 aastat nende poodides käinud, unustad kasulikud nipid ära. Näiteks selle, et poodi tuleb siseneda tagurpidi, st kassade vahelt. Nüüd tegin selle kilomeetrise/tunnise "vaata, mida kõike meil siin on" tiiru, enne kui kaubariiulite juurde jõudsin. Ja selleks ajaks olin nii väsind ja näljane, et ilma lihapallideta polnud kuidagi võimalik edasi minna. Asju ostsin terve suure ratastega poekoti täie, aga pipraveskit ikka ei saanud. Supikausse ka mitte, sest käsi ei tõusnud maksma hinda, mille eest Luksemburgist saab V&B omi.
Napilt jõudsin koju enne seda, kui Siiri tuli lastega mu elamist uudistama. Soolaleivatamist kodus ei teinud, läksime hoopis Pappagallosse pitsat sööma. Mina langesin siiski seenerisoto konksu otsa. Risoto on tegelikult risky business, sest sageli tuuakse ta pooltoorelt lauda, aga selle portsuga jäin küll vägaväga rahule. Magustoiduks ei jäänud mitte kellelgi ruumi, kuigi nende tiramisu olla linna parim.
Pühapäeval olin ka algul asjalik ja koristasin ja pesin pesu. Aga siis sai ühel hetkel villand ja läksin hoopis Bozari kontserdile. Strauss Impérial oli asja nimi, aga mängiti ka muid. Selline totaalselt hea tuju kontsert, dirigent viskas nalja ja... Tõstis näiteks esimese loo ajal käeviipe abil viiuligrupi korraks püsti, keeras siis saali poole, vaatas nõudlikult ja tegi sama viipe. Pool saali tõusiski! Ja teine pool naeris.
Eriti lahe oli noor rumeenia metsosopran Ramona Zahariah, kes laulis paar lugu Carmenist. Nii Carmen kui üldse saab! Tõmmu, parajalt volüümikas, mustad puusadeni juuksed, tantsisklev ja milline hääl - sellise naise pärast võiks kes tahes aru kaotada. Tahan nüüd tervet ta Carmenit näha, aga ei tea, kus. Rumeenias?
Kirss tordil olid õhtuse tee juurde pannkoogid Gotlandi põldmurakamoosiga. Ise tegin.
No comments:
Post a Comment