Kuidas ma peaaegu et jõuluks tööle jäin

Viimasel selle aasta tööpäeval oli koordinatsiooni-toas laua peal head ja paremat neile tublidele, kes veel puhkusele polnud sõitnud. Enne päeva lõppu avastasin sealt Kalevi šokolaadi Waba ja tume. Väga hea šokolaad, ma murdsin ikka kohe 3-4-5 tükki...
Natukese aja pärast tundsin, et kõht läheb imelikuks ja silme ees veidi mustaks. Selle aja peale tuli tööpäeva lõpp kätte ja rahvas hakkas minema valguma. Panin siis ka kiiresti arvuti kinni ja saapad jalga, aga tunne oli selleks ajaks juba nii kehv, et üksi ei söandanud kuhugi minna. Uurisin kolleeg Toomaselt, ega ta autoga pole - nagu kiuste mitte. Lubas siiski tulla ja mu bussini saata, et kindlam oleks. Viie sammu järel koridoris oli selge, et oma jala peal ma bussini ega bussi pealt koju ei kõnni. Siis mõtlesin välja kavala plaani: Toomas viis mind kontoritooli ratastoolina kasutades lifti ja liftist välisukseni (seal oli õnneks istumiseks tool olemas); sõidutas siis tooli tagasi tuppa ja tõi naabermaja eest taksopeatusest mulle takso. Kodus sain trepiga hakkama ja järgmised paar tundi vedelesin topelt-teki all voodis. Alles siis muutus tunne taas nii tugevaks, et sain turgutuseks portsu piparmünditeed teha.
Järgmisel päeval oli olemine taas peaaegu normaalne ja sain isegi Toonasele vastuteene teha. Ta tulnud kodust nii välja, et jätnud majavõtmed tuppa luku taha. Tagavarad tööl sahtlis, ent sinna ei saa sisse ilma töökaardita, mis samuti kodus lukus. Laenasin siis oma kaardi ja päästsin ta kodutustaatusest.
Aga mis siis ikkagi juhtus? Ilmselt see, et kõhus said kokku seljavalurohi (diklofenakk, va kuri) ja šokolaadi sees olev suhkruasendaja, ja selline kokteil ei läinud kohe mitte. Kalevit ei süüdista, sest nemad lausa manitsevad, et tarbida tuleb "mõõdukalt ja maiustamisel lähtuda oma organismi seisundist ning eripärast".


Siis oli jõul. Päeval tassike teed majaperenaise juures (koos minu sidrunikoogi ja Margiti vormitud piparkookidega), õhtul toekam, kuid siiski kõhusõbralik jõulusöömaaeg ja pakkide avamine.
HÄID PÜHI!
Päevakohase pildi leidsin viimati Fotografiskas käies. Kas pole ehtne jõulumeeleolu?

Massaaž või mis

 

Vanasti oli mul mudimisvajaduse tarvis umbes poolel kodu/tööteel hiina massaaži koht, õigemini kaks sellist. Sellest suvest saadik on neil aga tugev konkurent, kus tehakse väga head lõõgastavat ayurveda massaaži. Avastasin nad suvel, kui korteriotsimine selja ja õlad stressi ajas. Sooja õliga (ikka ohtra) ja soojade käterättidega ja ikka kohe nii lõõgastav, et vähemalt korra olen kellegi norina peale ärkvele võpatanud.
Aga ükskord avastasin nende akna pealt lisaks massaažihindadele ka sellise teadaande.

Kui nüüd järele mõelda... Eesruumis letitaguses riiulis (ja isegi vaateaknal ja letil) on korvikestes vahuveinipudelid kahe polaaliga; massöörid on kenasti kordatehtud nägude ja sätitud juustega ja ikka üsna liibuvate toppide ja miniseelikutega... Ja saabunud kliendilt (siis minult) küsitakse, kas tahan duši all käia enne või pärast massaaži... Äkki on see mingi parool? Mis siis saab, kui ma valesti vastan? (Seni olen öelnud, et enne, sest ainult rumal peseks kõik selle õli kohe jälle naha pealt maha.) Ja kas see ikka oli minu lõõgastunud norsk, mille peale ma viimati ärkasin, või kostis see hoopis kõrvaltoast?
Järgmine kord ütlen kindluse mõttes, et käisin just kodus duši all, on ehk kindlam. 

Carpe diem

Reedel käisime ära saatmas vana head Berti... Ta oli üha enam parkinsonile alla hakanud jääma, kuid viimastel kuudel oli Lasse rõõmuks siiski ka selliseid päevi või tunde, kui temaga peaaegu normaalselt suhelda sai. Viimasel ajal sõitis siiski kohe korduvalt kodu ja haigla vahet, sest tasakaal kadus ära ja ta kukkus ja lõi end ära ja jäi järjest nõrgemaks. Kui Lasse ja Calle tal oktoobris külas käisid, oli Bert laua taga magama jäänud - sest teised ei taibanud õigel ajal jutuvada lõpetada - ja neil tuli ta koos tooliga voodi juurde tarida ja voodisse hiivata. Viimase haiglasoleku ajal lisandus kõigele veel ka kopsupõletik ja see oli nõrgale kehale ja vaimule juba liiast.

Ärasaatmine oli meeldivalt vaikne ja tagasihoidlik, kuid kuidagi steriilne. Õpetaja lausus mõned ümmargused laused ja palved, lauldi paar-kolm psalmi ja mindi pastoraati võileivatorti sööma. Õpetaja sõi ka ja lahkudes kiitis torti. (Hämmastav, et ta sellise töö peal olles üldse veel seda sööb ja seejuures nii sale on.) See on Rootsis traditsiooniline peiesöök, kuigi neil sõna ega mõistet peied ei tunta. Selle asemel on minnesstund ehk meenutushetk: süüakse tükk või paar torti, juuakse, mis laual (siider, julmust ja õlu olid, kohv toodi ka) ja kes tahab ja raatsib, räägib kõigile mingi loo. Lasse ja veel paar mees raatsisid, muidu räägiti niisama vaikselt lähemate lauanaabritega.

Võileivatort oli tegelikult muidugi võisaiatort ja selle vahele ja peale oli pandud kõik, mis hea tundus; juust, sink, majonees, krevetid, muna, tomat, kurk... Midagi olulist kindlasti läks meelest ka. Assortii ühesõnaga. 

 
 
 
Kui mulle oleks vägisi sõnajärg antud, siis oleksin rääkinud kahest olulisest asjast, mida Bert mulle õpetas. Esiteks: hoia raskus orupoolsel jalal. Just (ja ainult) selle teadmisega varustatult nad Margaretaga mind 24 aasta eest Åre kandis mäkke vedasid; õnneks õpetus toimis. Ja teiseks: hea diskussiooni nimel pole patt ka poolt vahetada. Berdiga oli nimelt väga huvitav diskuteerida, koguni vaielda, aga pahatihti selgus, et jagame temaga seisukohta - ja mida sa siis ikka diskuteerid. Bert lahendas sellisel puhul probleemi elegantselt, hakates minu vastaspooleks, ja vaidlus võiski alata.
 
See Vingåkeri rongijaamas enne tagasisõitu tehtud pilt tundub kuidagi eriti päevakohane. Carpe diem?

Järgmisel, luutsinapäeval saabus külla Triin ja tõi mulle oma esimese raamatu, väga ilusa. Kahjuks küll  jäi lühemaks ajaks kui algul plaanitud, aga lussekatid said söödud (kotitäis ka Tallinna kaasa) ja Fotografiskas käidud. Taas imelised pildid.
Jõulukontserdil vanalinna Suurkirikus kuulsin kõige hämmastavamat, kaunimat, lummavamat Püha öö esitust. Kammerkoor hajutas end mitmemeetriste vahedega ümber publiku seisma ja hakkas siis veidi nagu kaootilise kaanonina laulma: üks alustas, siis kiriku teisest otsast järgmine, kolmas, neljas ja kümnes... kuni lõpuks sai kõigist neist üksikutest erineval ajal alustatud ja eri kaugusele jõudnud viisijuppidest üks ja võimas. Justkui käiks või sõidaks jõuluõhtul kusagil ja kuuleks, kuidas üks ja sama viis võetakse järgemööda üles lähemates ja kaugemates majades ja siis ühel hetkel kõlavad kõigi lauljate hääled kokku. Kananahk tuli ihule, nii kaunis oli. 
 
 Stockholmi vanalinna peatänavalt aga avastasin ootamatult tükikese Belgiat.