Sel aastal saime seenereisi asemel murakareisi. Sama koht, samad mäed ja metsad, aga 5 päevaga kohtasime vaid 10 seent. Kivipuravikud praadisime hommikupudru kõrvale, muudega ei hakand mängimagi. Ülekasvanud puravikke nägime, aga need olid jala peal ära kuivanud. Pole ka ime - kuiv ja 20 kraadi kandis.Nii et tavapäraste mütsi, kinnaste, fliisi ja vihmajope asemel läks seekord vaja vaid üleskeeratud varrukatega särki, millel t-särk toeks all. Isegi püksisääred sai üles keerata.
Aga murakaid kogunes üle 4 liitri! Üks koht oli varasemast teada: Storulvå matkakeskusest Sylarite poole ja enne jõge paremale mäkke - seal on orgudes pisikesi murakarabasid. Hoopis uus maa oli Handöli jõe ja Storulvå tee vaheline ala, kuhu Enaforsholmi peremees Bosse soovitas vaadata.
Kõigepealt lähenesime sellele Handöli küla poolt. Elektrijaama paisu juures läksime rippsilda pidi üle jõe, siis järsust kaldamäest üles ja mööda kõrget jõekallast koseni. Sealt paistiski juba tee kätte ära ja selle järgi oli hea orienteeruda. Murakad olid enamjaolt küll veel kõvad, kuid siiski juba piisavalt prisked, et järelvalmida. Külas tagasi, vaatasime sisse ka kohvik-poodi ja ostsime ühe voolukivist ketta. Selle peal on hea sööke-jooke soojas või külmas hoida.
Teisel päeval lähenesime alale tee poolt ja seal olid marjad hoopiski küpsed või koguni üleküpsed. Isu sai täis süüa, sest päris mudrut ei tahtnud ju kaasa korjata, aga maha vedelema ka ei saand jätta.
Elasime seekord prooviks uues majas nimega Lillåstuga. Meie jaoks uues, sest majake ise on ehitatud millalgi 1970ndatel ja on seetõttu seestpoolt väga plastine (isegi magamistubade lagedeks on pingutatud plast), kuigi väljast kena puidust ja punane. Otse jõe kaldal, terrass jõe poole ja sääse/kihulaseparv ümber. Elutuba, 2 magamistuba, köök ja dušš/wc. Kööki tahtsime kahel põhjusel. Peamajas serveeritakse hommikusööki kella 9ni, sest normaalsed mägimatkajad teevad pikki päevaretki ja tahavad vara startida. Meie aga otsustasime, et kui on puhkus, siis olgugi puhkus, ja anything before 9 o'clock is midnight, nagu Taat teadis. 4 korda odavam tuli poest toodud ja ise tehtud hommiku-ja lõunasöök ka kui peamajas. Lisaks arvasime, et kööki vaja seente kupatamiseks ja külmikus hoidmiseks. Murakatele kulus ta ikka marjaks ära.
Õhtuti lasime end poputada Bossel ja Ingalillel. Eriti äge oli see, et 2 õhtul oli meil erarestoran. Nad olid plaaninud jätta maja paariks päevaks turistivabaks, et lehmad karjamaale tuua ja muid toimetusi teha, aga broneerimissüsteem ei saanud sest plaanist õigel ajal teada ja nii me sseal siis olimegi. Ühel õhtul tuli Bosse ja istus ka meie juurde juttu ajama. Ingalilll aga võttis ja keetis meile oma aia kartuleid (selle suve parimaid), sest ta unustand poest osta. Nad on ikka nii toredad inimesed.
Lehmadega said nad igatahes vatti. Need tahtsid muudkui koju tagasi minna ja mitu korda läksidki, elektrikarjusest hoolimata - läbi metsa ja mööda teed ja... Bosse kartis kõige rohkem seda, et nad raudteele kolama lähevad. Koplist välja pääsesid nad tänu madalale veetasemele jões. Kopliaed (see jupp vist ikka ilma elektrita) ulatub jõkke, aga et vesi madal, said nad kõndida ümber aia otsa ja läind nad olidki. Paigale jäid alles selles koplis, millel jõepiiri pole.
Meie maja juures koplis oli ka umbes 11 lammast, aga need ei tahtnud kuhugi ära minna. Kolasid niisama mööda koplit ja niitsid heina ja kasvatasid kasukat ja lihast, et Bossel oleks, mida järgmisel hooajal supiks ja praeks pakkuda.
Üks koduloom oli meil ka. Esimesel õhtul tegi Lasse paanikat, et tema teki sees sibab hiir. Kontrollisin - ei leidnud. Nii kui tuli kustund, kostis jälle imelik sahin. Tõin siis teisest magamistoast hiirevaba teki - ikka sama sahin, aga seekord läks see seina sees laeni ja siis lae kohal välisseinani, siis saabus vaikus. Hommikul kordus sama vastupidises suunas: esmalt sahin üle lae, siis seina sees umbes voodi kõrgusele. Vist mitte päris-, vaid nahkhiir.
