Jõul Benalmadenas, vol. 5

Pärast väikest-vaikset Nerjat tundus Benalmadena suurem kui varem.
Toa saime jällegi hommikupoolse päikesega, kuigi Lasse andis sisse tšekkides vihje, et see meil juba viies jõul nende juures olla. Kuna päikest oli märksa vähem kui Nerjas, polnud sellest tegelikult suurt lugu. Õues saime hommikust süüa ainult jõululaupäeval, kui päike säras pilvitust taevast.

Kohe esimesel pärastlõunal käisime rannapromenaadil kontrollimas, kas me lemmikrestoran on alles. Oli alles, aga tuttavat sisseviskajat polnud näha. Kui seisime seal ja püüdsime välja mõelda, kas vana peremees Fernando on lõpuks äri maha müünud ja pensionile jäänud, tuli üks natuke tuttava moega naisterahvas meid sisse kutsuma. Kui Fernando kohta pärisime, rääkis, et on ta naine ja et Fernandol on kopsuvähk ja saanud igasugust ravi, aga talvel külma ja tuulega püsib kodus. Nii kurb lugu! Sõime siis lohutuseks friteeritud anšooviseid ja kergelt marineeritud valge kala tükke, ka friteeritud.
Kohalikust toidupoest leidsin nostalgiariiuli: rohelised purgitomatid ja külapräänikud, tatart jms ka. Naljakas!
Üks teine päev tegime traditsioonilise matka sadamasse. Seekord sattusime kuidagi merepoolsesse otsa paatide juurde, sealt ringiga poe- ja restoraniserva. Mitmes kohas kai ääres oli vesi kaladest lausa paks - justkui pakuksid end ise lõunasöögiks.

Pueblos käisime ka tiiru. Meie tavapärane härjasaba-söömise koht oli kinni, aga õnneks olime me oma sabad juba Nerjas kätte saanud. Nüüd läksime hoopis hotelli- ja restoranikooli restorani, kus olime vist päeva esimesed kunded. Pärast meid saabus veel üks perekondlik seltskond, kes valis lihtsama lauakatte ja menüü. Meie istusime ikka valge linaga lauda ja sõime põldpüüd.
Jõululaupäeva õhtul sõime kodus: suitsulõhega täidetud avokaado, kohalikud oliivid ja tomatid, ibeeria sea praelõigud, pikad-laiad rohelised oad ja ahjukartul Gunvori viisil, magusaks Prüsselist kaasa võetud jõulustolle.

Jõulu esimesel pühal saab Bil-Bilis inglise jõululaule kuulda ja laulda. Mingi seltskond aktiivseid talvitujaid paneb aastast aastasse kokku programmi, kus vaheldumisi laule kuulamiseks (esitajaks erinevad koosseisud solistist kvartetini, saatjaks klaver) ja ühislaulmiseks, lisaks paar etteloetud kohta Piiblist. Seekord oli kohal ka jõuluvana, kellega üks tädi pidas debati teemal "kumb on parem, kas Jumal või Jõuluvana". See on nii lahe, kuidas publik - kes tegelikult on ju ka osalejad - elavalt reageerib iga kord, kui teatatakse järgmise ühislaulu number ja nimi. Enamasti heakskiitvate yey-hüüetega, ainult vahel harva vähese porinaga.

Saali promenaadipoolne sein on suuresti klaasist ja terve see aeg kui sees lauldi, käis sealt klaasi tagant huvilisi sisse piilumas - ja mida aeg edasi, seda õhemalt nad riides olid.

Kui siis laulud lauldud said, oli väljas jälle suvi mis suvi! Meil oli soolas küpsetatud kala veel söömata, nii et läksime kontrollima, kas promenaadil mõnes restoranis paistab mõni kala nii värske, et seda süüa tahaksime. Ja mis armas üllatus - Santa Ana ees seisis Fernando nagu olema peabki, kuigi tavapärase pruuni vesti asemel oli tal seljas punane sviiter. Rõõm oli kõigipoolne (ka see noorepoolne ettekandja, keda Fernando tütreks arvame, tuli kallistama ja häid pühi soovima), Fernando lubas meile oma kõige ilusama kala välja otsida ja kuni see soolakatte all küpses, maiustasime friteeritud pommuliistudega. Lõpuks oli elu jälle nii nagu peab!
Vimasel päeval, kui kohvrid enam-vähem pakitud, tegin veel ühe tiiru piki randa Fuengirola poole. Nägin ilusaid ja imelikke lilli, rannakassi, üksikut kalameest muulil ja mitut masti koeri koos oma inimestega.
See karvane läheb kategooriasse imelik lill, arvan.

Ja oligi lahkumispäev käes. Tänu sellele, et lennuk läks juba keskpäeval, tõusime koos koiduga ehk veerand 9.
Kui kl 5 ajal Stockholmi jõudsime, oli seal süsimust öö, kuid õnneks hakkas õrnalt lund sadama ja midagi jäi isegi maapinnale pidama.

Nerja, kus politseid pole näha ja asjad kaduma ei lähe

Kunagi eelmisel talvel-sügisel sattusime oma Hispaania-reisidest rääkima Evelini ema Imbiga, kes väitis, et päikeseranniku kõige kaunim koht on hoopis Nerja. Tegime siis seekord sellise 50:50 reisi, et algul 6 ööd Nerjas prooviks ja edasi 6 ööd Benalmadenas oma vanas kohas.
Lennujaamast Nerjasse (65 km) sõitsime taksoga - ikkagi puhkus ja kohvrid ja uus koht ja... Algus oli veidi imelik. Kuna kohale jõudsime enne siesta lõppu, pidime võtme koodi abil ukse kõrval olevast karbikesest välja võluma. Elamine (HC Burriana Playa) tundus OK (elutuba, magamistuba, köögike, vanniga suur vannituba ja suur mere- ja päikesepoolne terrass), aga kui end kontorisse näitama ja sisse registreerima läksime, teatas seal mees, et ta inglist ei räägi, aga Julia, kes räägib, tuleb juba reedel (parasjagu oli teisipäeva õhtupoolik). Kalarestorani siiski soovitas ja liharestorani ka.
Naabrid olid meil ka, venelased. Muidu ei teakski, aga ükspäev rääkis naabrimutt pikalt telefoniga ja me kuulasime pealt.

Köök väärib eraldi pilti, sest nii hõredalt täidetud kappe meil polegi olnud. 4 x 3 sorti taldrikud, 2 x3 sorti tassid, 0 kaussi, aga see-eest 3 panni... Aga meid ei heidutanud ka kausi ja pannilabida puudumine, kui omletti teha tahtsime. Mõõteanumas sai munad kahvliga sassi ajada ja labida asemel ajas asja ära ka vahukulp.

Hotelli olime valinud rannas mere ääres, et merekohinat kuuleks ja merd näeks. Esimene tiir ümbruses jättis mulje, et see kant on talvel suht välja surnud, isegi rannarestoranid ja suveniiripoed. Päris nii see siiski polnud ja kui ühel päeval rannapäeva tegime, saime rannapromenaadi ääres ülihäid imepehmeid sealihalõike seenekastmes.

Novot, aga see esimene õhtu. Meie all rannas, linn me pea kohal mäes. Rühkisime-puhkisime siis ka sinna mäkke (pärast saime teada, et tiiruga) ja esimese hooga tundus ka ülemine linn üsna talveunes. Õnneks leidsime vanalinna, kus siin-seal elu ja ühes tänavas isegi paar baari ja üks söögikoha moodi koht. Lassele see siiski ei meeldinud, et paberist laudlinad ja mõnel plekid ka peal, nii et otsisime edasi. Ja äkki nagu maa alt (või nagu Tallinna all Danebrog taevast) kerkis meie ette Rootsi lippudega ehitud majake! Ja majakese ees seisis lahke moega mees, kes rääkis malbe aktsendiga, kuid veatut-soravat rootsi keelt.

Küsisime talt selle hotellist saadud kalarestorani kohta - kinnitas, et on küll väärt koht. Aga lisas, et palju lähemal on tema ja paljude kohalike lemmik, selline lihtsam, kuid aus. Nimi on La Puntilla. Seesama, mida ennist nägime! Läksime siis tagasi (ja järgmistel päevadel veel 3-4 korda).
Sellise vaatega koht:

Ja selliste hindadega... Kõik oli absoluutselt värske ja vaimustav.

Isegi wc ukse kõrvale seinale olid nad võluvad pildikesed riputanud.

Ühe teise söögikoha ukse kõrval aga oli selline teadaanne. Mõistlik ju - kesse ikka päikeselisel esmas- või teisipäeval lõunat sööb.

Nerja kõige kuulsam paik on Balcon d'Europa e Euroopa rõdu. Selline ilus plats, palmiread keskel ja meri kolmes küljes.

Nime ametlik autor on kuningas, kes 1886 jaanuaris käis vaatamas, mis linnast pärast 1875. aasta detsembri maavärinat järele jäi. Tegelikult olla muidugi seda nime ennegi kasutatud. Kuningas aga seisab seal rõdul siiani.

Seal rõdu kõrval ongi see linna parim kalaresto Porto del Mar. Lahke teenindus, hea kala (meriahvenaline, vahelduseks küpsetatud mitte soolas vaid tomatisoustis). Ja miljoni dollari vaade...

Sealsamas lähedal oli ka liharestoran Sevillano, mida Rootsi poe pidaja soovitas proovida. Seal saime väga tummist härjasaba, lisandiks köögivili, kartul JA riis.
Nerja linnatänavad on vägagi jalutajasõbralikud ja imestamist jätkus kõigisse kuude päeva.

Viimase pildi peal on mu meelest geniaalne turvalahendus ehitustandrile. Pole variantigi, et mõni mees unustab või ei viitsi endale trossi külge ühendada - kukkuda pole nagunii kuhugi.

Sellised kirevad müüginaised käivad ringi nii kesklinna platsidel ja söögikohtades kui ka all rannas ja pakuvad, et osta neilt natuke "bling-blingi". Sellel konkreetsel rippus veel suunurgast sigarillo. Ma ei tahtnud osta ja sain endale voodoo peale: mingi aeg pärast kohvikust lahkumist tahtsin kaardi pealt vaadata, kuidas edasi minna, ja kobasin mööda tühje taskuid... "Mille sa nüüd maha unustasid?" küsis Lasse (üsna rahulikult, sest ta oli kiiresti välja rehkendand, et salli-mütsi mul kaasas polnud ja rahakoti või passi puudumise korral oleksin vast murelikuma moega olnud). Vantsisin siis tagasi ja me kaardid ootasid kannatlikult laua peal.

Viimasel Nerja-päeval toppisin linna minnes linnakaardi teksade tagataskusse. Lasse vaadand seda ja mõeld, et see on üks rumal tegu ja küll see kaart seal välja libiseb ja ära kaob, aga kuna tee juba tuttav, siis ta lärmi ka ei tõstnud. Ja nii oligi - linnas millalgi sirutasin käe kaardi järele - netu! Nentisime siis, et oligi juba 5 päeva vana kaart, ja võtsime mu kobadust kui paratamatust. Aga jälle tuli kaart mu juurde tagasi - ootas kannatlikult hotelli ees kõnniteel kõik see aeg, kui me linnas kolasime. 

Ühe päeva vedelesime tervenisti rannas. Pärast hilist ja aeglast hommikusööki tund-poolteist terrassil päikesevann, siis mööda randa linna poole värvilisi paate vaatama (ühte nügiti parajasti 3-4 mehe jõul merre).

 

Siis sealihaviiludest lõuna rannarestos ja edasi liiva mööda linnast eemale. Selle jalutuskäigu jooksul sain aru, miks kunstnikuhingega Imbile nii hirmsasti Nerjas meeldib. Valgus on selles paigas tõiesti müstiline ja vaheldusrikas. Käid mööda randa ja su ees on üks akvarell ja impressionistlik maal teise järel. 

Ranna tagumisest otsast leidsime tükikese Indiat. Väga muhe!

 

Ja kui ranna lõpus oleva künka otsa olime roninud, tuli meid uudistama väike põrnikahäälne droon, kes/mis lendas kohe mitu minutit meie kohal. Varsti jõudsid linna poolt kohale ka kaks paraglaiderit, nii et vaatamist ja elevust oli kohe hulgaga.

Mis ei tapa...

Viimati Stockholmist lahkudes (seekord Arlandalt) ei saanud vastu uudishimule ja ostsin selle uue Millenniumi-raamatu, mis augustis suure reklaami saatel välja tuli. Kõvakaanelise, sest pehmete kaantega tuleb välja alles kunagi tulevikus.
No ei ole see... Iseenesest on ju Lagerkranz püüdlikult alles hoidnud Stieg Larssoni raamatute struktuuri ja kohati kasutanud isegi sama sõnavalikut (nendes kohtades, kus teeb uuele või haugimäluga lugejale tagasivaate varasematesse raamatutesse, täpselt nagu Larsson tegi), aga see on ka kõik. Stoori on kuidagi pingutatud, mõned tegelased on ikka täiesti uskumatult naiivsed ja need laused, mis lõppeda ei taha... Mis kõige hullem - pole ei seda entsüklopeedilist sissejuhatust peatükkidesse/osadesse (amatsoonid ja Fermat' teoreem) ega teist-kolmandat peaaegu omaette arenevat liini esimese ja suure sees. Ja minul jäi küll lõpuks vähemalt see selgusetuks, kas professorihärra siis kustutaski päriselt ja igaveseks oma elutöö ära või saatis selle siiski kellelegi kuhugi. Teist korda lugemiseks see raamat ei ole. Kahju! Eriti sellest, et Larsson oma tervisest rohkem ei hoolinud ja sai infarkti, kui oli treppipidi kontorisse roninud, sest lift oli rikkis. Läind siis koju tagasi ja teind midagi muud sel päeval, aga ei. Nüüd teised kannatavad...