Viin, vihm ja vene juudid

Vihm, külm ja tuul, oli esimene mulje. (Ja teine ja kolmaski, kui aus olla.) Eks ise ka süüdi, et lasin end mõjutada sellest jutust, et Viin ja viinlased on stiilsed ja väljapeetud ja ainult turistid käivad riides, kuidas juhtub (st mugavalt ja ilmale kohaselt).

Aga noh... Lennuk viis Stockholmist kenasti kohale ja tellitud taksopoiss ootas õiges kohas, silt käes. Tee linna oli kõike muud kui ilus või stiilne. Hotell see-eest - Stefanie, linna vanim - oli väike, kuid stiilne. Valisime selle ja Ertshertsog Raineri vahel, aga kuna viimases oli aastavahetuse ajal elanud Anna-Carin, võtsime selle teise kuulsama, vanalinna teises servas. Kohapeal selgus, et piirkond olnud enne sõda juutide oma ja et mõlemad hotellid on sama omaniku (vist juudi) omad.
Esimesel hommikul ilm promeneerimist ei soosinud, niisiis tegime tiiru esimese kättesattunud HopOn-HopOff bussiga. See on võõras suurlinnas alati tänuväärne viis linnast natukenegi aru saada. Õigemini tegime natuke rohkem kui ringi, et saada võimalikult lähedale Konzertvereini majale, sest seal ootasid meid kassas piletid järgmiseks õhtuks.
Piletid käes, leidsime kena klassikalise koha lõunasöögiks ja klaasikeseks õllekeseks.
Siis oli ka vihm nii palju järele andnud, et kannatas läbi vanalinna hotelli kõndida. Ja mida ilusamaks läks ilm, seda ilusamaks ka linn. Selles mõttes on Viin nagu Sigtuna, kuhu on mõtet minna ikka päikeselisel päeval.

Kohe katedraali taga jäi silma soliidne asutus, millel sama nimi kui mu emapoolsel suguvõsal.

Ja vanalinnas oli ka üks väga armas karupood: 
Kolmandal päeval hakkasime tähistama Lasse poolümmargust sünnipäeva: hommikul Lippizanerite treening Hispaania Ratsakoolis, lõuna Cafe Centralis (1930ndatel tuntud nime all Die Schachhochschule e Maleülikool) ja õhtul kontsert Mozarti ja Brahmsiga. Jah, seestpoolt on Viin ikka väga ilus, olgu siis maneež, kontserdisaal (me muidugi valisime ka selle kuldse!) või klassikaline kohvik.
Maneežimaja näeb väljastpoolt väjla nagu normaalne palee ja siis on ju normaalne eeldada, et hobusedki ratsutavad ballisaalis kroonlühtrite all.


Kohvikul on uhke võlvitud lagi nagu kirikul.

Koogileti avastasin paraku alles siis, kui magustoit juba tellitud. Selle lambukese oleks küll võinud võtta. Selle asemel olid hoopis pannkook ja kaiserschmarrn. See viimane suuresti uudishimust, mis sai kuhjaga rahuldatud (sest päriselt ka - plaaditäis tükkideks rebitud liiga magusat biskviiti ja natuke ploomimoosi...) Praemaks oli õnneks väga hea ja pehme.

Sümfooniakontserdi jaoks olin kaasa pakkinud pika keeruseeliku ja haapsalu salli, sest olin mitmest allikast kuulnud, et lühema kui pika riidega sinna minna ei sobi. Tulemus oli see, et peale minu oli publikus veel üks pikas seelikus naine, aga temal oli sall mitte õlgadel, vaid ümber pea. Aga jah, kullaga ei ole selles saalis sugugi kokku hoitud (seda enam aga keldris olevas kohvibaaris). Väga huvitav oli näha, et publik on paigutatud isegi lavale, diagonaalselt mõlemale poole orkestrit.

Ainus hetk päevast, mil tähistamise lainelt eksisime, oli pikast viinerilaadsest vorstist koosnev õhtusöök hotelli baaris. Päeva üllataja tiitli saab aga Metro Capital, kes hommikul helistas ja teatas, et tahaks mulle Tivoli korteri ostmise eest naistepäevaks lilled saata. Viskasin nii muuseas vastuseks, et nii tore - ma Viinis ja sellise nimega hotellis... Enne õhtust kontserti oligi roosikimp kohal! (Ja mul järgmiseks päevaks sünnipäevalapsele lilled olemas.)

Lasse sünnipäeval tuli viimaks päike välja, nii et Schönbrunn näitas end kenasti päikesesäras. Sinna sai kohe hotelli lähedalt vanalinna servast rongiga.

See, et hotell on kuidagi juutidega seotud, sai selgeks, kui sinna saabus värvikas (venekeelne) seltskond, kelle ümber kogu personal sebima hakkas. Lisaks seltskonda kuuluvatele kapimoodi tüüpidele, kes ilmselt isakeste (keda aupaklikult käesuudlusega tervitati) hea käekäigu eest vastutasid. Esimesel hommikul eraldati neile oma saal restorani tagumises otsas, teisel hommikul istus seltskond tavainimeste seas, kuid omaette lauas, mis kaeti kaasasolnud kilekottidest võetud söögipoolisega. Ju siis ei ole hotelli söök ikka päris koššer.
Hotelli kõrval üsna suures ökopoes olid välja pandud naturaalselt värvilised pühademunad.