Paugutati ka igal hommikul. Nii poole 9 ajal hakkasid mägedest kostma mürtsud. Arvasime, et proovisid, kas mõni laviin on lahti minemas.
Noh ja viimane e laupäev näitas jällegi, kelle käes on võim. Ilmateade lubas reedese superilma jätku, nii et plaan oli välja checkida, kotid hotelli hoiule jätta ja minna paariks tunniks hotelli päikeseterrassile viimast võtma. Hommikul ei olnud päikese lõhnagi... Hotellil polnud kotihoidu ka. Parkisime kohvrid saatusekaaslaste juurde lobby diivaninurka ja tegime tiiru mõnes poes. Siis istusime ja lugesime ajatäiteks. Mul oli raamat läbi saanud ja lehitsesin info- ja reklaamikaustu. Ühes oli näiteks selline:
Olin just hiljuti lugenud, et prantsuskeelne tekst peegeldab seda, kuidas autori mõttejooks on käinud, ingliskeelne aga keskendub sisule. Et voilá...Bussijaama läksime õnneks nii õigel ajal, et saime kohad esimesse ritta ukse juurde. Tagapool oli ilmselt paras põrgu, sest inimesed käisid juhti anumas, et ta kütet vähemaks keeras. Juht (külmetanud, köhas-nohus) osutas armatuurlaual ekraanile, mis näitas 21 kraadi, ja keeras varsti veel kraadi võrra soojemaks. Me ei jäänud kohale jõudes ootama, milliste sõnadega tagumised bussist väljuvad. Loodetavasti neist ikka oli veel väljujaid.
Söögikohas oli seina peal võluv maal, ilmselt kohaliku talendi tehtud:
Linnas palju ei kolanud, sest vihma sadas. Mõnus ja väike tundus, jõgi keskel ja mäed ümberringi.
Rongis olid meil kohad teineteise taga, sest ostmisel oli noortele eraldatud aknaalused kohad ja kui ma nende piletid tagasi müüsin, ei lasknud süsteem enam kohti ümber tõsta. Milles probleem, arvasin - vahetame siis rongis naabritega. Ega ikka ei vahetanud küll, sest mõlemad mehed tahtsid ilmtingimata istuda oma aknaalustel kohtadel. Üks vaatas seal siis oma arvutit, teine luges. No tõepoolest, mida sa seal akna taga pimeduses ikka näed.
No comments:
Post a Comment