Paabel

Tööl on teadagi rahvaste ja keelte paabel ja teinekord püüame mõistatada, mis keeles inimesed räägivad. Reedel sattusime lifti, kus enne meid oli 3 inimest, kellest 2 jutles mingis slaavi keeles. Kui nad väljusid, hakkasime allesjäänud võõrale suuremat tähelepanu pööramata arutama, millises. Keegi arvas, et poola või tsehhi, ma arvasin, et pigem mitte. Lift peatus 9. korrusel ja mees teatas enne väljumist: slovak! Nii lihtne siis ongi eesti keelest aru saada.
Ükskord enne jõulu jällegi astus meie lifti kärtspunaste pükstega ja tavalist kontorivärvi pintsakuga mees. Natukese aja pärast pidas ta vajalikuks seletada, et tuli jalgrattaga ja vahetab kohe püksid normaalsete vastu. Kusjuures me isegi ei kommenteerinud, et näe poolenisti jõuluvana või punaste pükstega politsei...

Stockholmis oli nädalavahetusel imelik ilm. Reede õhtul -10, laupäeval 3-4 miinust ja pühapäeval mitu plussi ja vihm. Kui selles tempos jätkub, jõuavad nad varsti Prüsselile järele ja lähevad möödagi. Laupäeval tahtsime uisutada, aga järvejää on totaalselt rikkis (paks lumi ja vahepealne sula tegid) ja Östermalmi staadionijääle ei lastud, sest seal hakkas kiiruisuvõistlus, kohtunik paugutas juba prooviks püstolit.
Läksime siis hoopis Haga parki kõndima, et ehk trehvame vähemalt Victoriat ja Danieli. Lehvitasime ja naeratasime küll lossiaia küljes olevatesse kaameratesse, et vast kutsutakse kohvile ja kaneelisaiale, aga ei midagi. Ega meil poleks eriti aegagi olnud, sest kella neljaks olid piletid terrakotasõdalaste näitusele. Väga vinged tegelased! Kui ainult vaatajaid nii pagana palju poleks olnud. Üks väike tüdruk meie ees kaotas põrandale oma Gotlandilt saadud sõrmuse ja kuna mu telefonis on ka taskulamp, siis aitasin otsida. Emme leidiski üles ja tüdruk oli rõõmus.

Täna lennukis istus mu taga reas 3-4-aastane poiske, kes terve selle 2,5 tunni jooksul, mis me lennukis olime, püsis vait kokku ehk 5 minutit. Maksimaalselt. Ma päris tõsiselt kaalusin, kas ähvardus ta välja visata teeks asja hullemaks (äkki hakkaks lausa kisama) või mitte. Kahjuks (ma ei ulatunud taga rääkima) ja õnneks (ma ei istunud päris ta ees) istusin mina toolikolmiku ühes servas ja tema teises, aga see palju ei aidanud. Poisi emal oli olukorrale kaval lahendus: pani kõrvaklapid pähe ja kuulas muusikat. Tõsi küll, algul proovis manitsusega "tasa!" last vaikse(ma)ks sundida ja volüümi õnnestus tal isegi hetkeks vähendada, kuid ei enamat.
Ja siis kritiseerivad mõned neid hotelle jm, mis teevad lastevabu perioode!