Palju õnne!

Reedeõhtune poeskäik lõppes klirinaga köögikapis. Riiuli kinnitusnagad ei pidanud uuele kilosele suhkrupakile vastu ja ülemine riiul sai alumiseks või veelgi madalamaks - osa asju maandus lausa põrandale. Ainus füüsiline kadu oli klaasist suhkrutoos; õli- ja sojapudelid jäid kõik terveks.

Laupäeval oli kohalike eestlaste jaanituli. Vist esimest korda päris oma, ilma lõunanaabrite ja nende lõunanaabriteta. Linna taga aasa peal (tegelikult Leuweni sõsarküla Wilsele servas asuvas - pardon my French - Putkapeli skaudibaasis). Ja väga kena oli! Ilm nagu jaanipäeva ajal ikka - vihm ja 15 kraadi. Bussi pealt minnes tabas meid selline hoog, et oioi. Õnneks leidsime rõdualuse, kuhu varjuda. Poole tee pealt sai juba grillilõhna järgi suunda hoida. Teine suunanäitaja oli vikerkaar, mis korraks isegi kahekordseks läks.
Tõsine rahvapidu oli. Kodused salatid, grillvorstid, -lihad ja -ribid, koogid... Rutiku lõbustas lapsi ja korraldas meestele vägikaikavedu. Hakatuseks küsis poistelt, kas need teavad, mida sellise toikaga tehakse ja kuidas jõudu katsutakse. Lüüakse! - tuli väga kärme vastus. Selleni siiski asi ei läinud. Ühes seltskonnas leiti, et peojuhi ja poliitiku tööd on päris sarnased (räägid suvalise rahva ees suvalist juttu), ja arutati, kumb siis hullem on. Poliitik vist võitis.
Õnneloos oli ka, peaauhinnaks OV piletid kogu perele Eesti ja Euroopa pealinna vahel. Kuna mul pidi ju õnne saada olema, uurisin igaks juhuks kohe järele, mis pereks kvalifitseerub. Täpselt ei olevat ette antud, nii et igaüks pidavat ise määratlema. Ehk ikka ei ole nii.
Ja siis tuli õhtu nael, Tuberkuloited.
Rahvas nautis ja tantsis, kuni äkki jäi lava jumalast vaikseks ja seni lava kõrval seisnud kopptraktor tasakesi vasakule hoovi sõitis. Kas kopp oligi süüdi või oli see lihtsalt kokkusattumus, jäigi teadmata. Kui kopp koju oli jõudnud, tuli ka heli tagasi.
Lava ees heleroosas pusas ja kaameraga blondiin näeb lähemalt selline välja.
Siis oligi kell üheksa läbi, bänd tegi pausi ja hakati välja loosima auhindu. Selgus, et lisaks peaauhinnale on ikka paras ports väiksemaid ka. Meie ei saanud midagi, isegi mitte peaauhinda.
Õnneks tehti lohutuseks jaanituli üles. Hilisemal õhtul olla sellest isegi üle hüpatud.

Pühapäev jätkus rahvuslikult. Belgia eestlaste segakoor andis elu esimese piletitega kontserdi kahasse Prüsseli rahvusvahelise naisansambliga (neil on ühine poola dirigent), lisaks mängisid poola organist ja sloveenia harfist. Harf üllatas, sest ma polnud seda varem soolopillina kuulnud muus olekus kui pingviinide paraadi taustaplõnnina. Väga lahe kõla, kohati lausa klaverlik. Eestlaste koor ja repertuaar paitasid vähemalt eestlaste kõrvu ja hingi. Naisansambli abil jällegi saavutati päris segane publik.
Kontserdile järgnes väike koosviibimine ümber muusikute korraldatud laua. Eestlaste salatid-snäkid-koogid ruulisid. No ja loomulikult oli jällegi õnneloos. Seekord ilma peavõiduta, iga õnnelik võis auhinnalaua pealt kõige enam meeldinud asja võtta. Viimased 2 asja olid seebimullitops ja näpunukkude paar, aga ma ei saanud neidki mitte. Tuleb ikka tõsisem lõhkumine ette võtta.

Laupäevane suursündmus kodumaal oli see, et suure venna kõige väiksem laps lõpetas gümnaasiumiskäimise. On ikka tublisid! Suured õnnesoovid ja ootame huviga, kumb plaan käima läheb: saksa keel ülikoolis või, nagu näoraamatus ähvardas, "otsin rikka mehe ja lasen end ülal pidada". Või hoopis midagi kolmandat.