Hakkasin suguvõsa-uurijaks... (Issake, kas tõesti juba nii vana?) Algas asi Genist ja sellest, et vend kurtis, et emapoolset suguvõsa ei tule sinna kuidagi lisaks. Siis kirjutas leht, et kirikuraamatud on elektroniseeritud, ja voilà - ema mõlemad harud 1812.-1813. aastani käes. Edasi on tülikam, siis oli pastori käekiri kehv.

Pühap käisime jälle maad uurimas, seekord tegime Tournai-turnee :) On üks kahest vanemast linnast Belgias (siin peab ju kõike olema 2 - valloonide oma ja flaamide oma, neil on siis Tongeren Liége'i lähedal); olnud 5. saj. Merovingide-aegse Frangi riigi pealinn (ja kuningas Clodiuse sünnilinn) ja kuulunud 14. saj. Henri VIII ajal 5 aastat Inglismaale.
Siinkohas pean ära kirjutama viimase ahhaa-elamuse. Laupäevase patareijahi käigus (ega selliseid 1-kroonise suuruseid patareisid igast poest ikka ei osta: ühes fotopoes oli 4 tk (mul vaja 3+3), teises ei ühtegi, kolmandas lubati, et teisip tuleb kaup, siis ehk...) sattusin tänavale, mille nimi ühes keeles rue Wallon ja teises keeles Kleine Dal straat. Oruke! Orukesemaa, kus elab orukeserahvas! Rongist nägime päris mitut pastoraalset orukest, nõlvadel lehmad, lambad, hobused, kitsed, haned, faasanid ja eesel. Ilus maastik, korras maa. Mõned siin väidavad küll, et flaamidel on kord, valloonidel kaos.
Linnas on 12. sajandi katedraal, mille 5 torni muudavad asendit: jõe äärest vaadates on rivis, lähedal selgub, et asetsevad hoopis nagu täringu 5-küljel... Katedraali kõrval on aastast 1188 pärit kellatorn, 72m kõrge. Kellad mängivad igal veerandtunnil ja kaua. Kes tahab, võib ronida vaateplatvormile, kas 42m (kella kohal, 256 trepiastet) või 22m. Mina ei tahtnud kumbagi, sest kõht oli väga tühi. Ja siis väga täis.
Prantsuse keele õpetuse juurde peaks käima kohalike kommete tutvustamine. Kes tuleks selle peale, et pühapäeval panevad restoranid oma köögiuksed kinni kell 2 ja ei tee lahti enne kui kell ½7-7? Prantslased ilmselt panevad imeks, kuidas võib keegi tulla selle peale, et lõunat süüa kell ½3...
Grand Place'i ääres oli õnneks üks brasserii siiski neljani lahti ja menüüs isegi kolme sorti moules. Algus oli ilus: lauale tuli sai, või ja kausike redistega! Siis toodi tervituseks napsuklaasis serveeritud salatiamps. Maja moodi moules (tomati, küüslaugu ja koorega) ei olnud aga suurem asi, v a leem, mis oli väga hea tomatisupp. Valge veini omad oleksid ehk paremad olnud. Friikartul oli ka kehvapoolne.
Kohvi otsustasime juua mujal. Oleks orkester platsi ääres edasi mänginud, oleksime mõnda platsikohvikusse istuma-kohvitama jäänud ja asi ants. Aga nemad panid pillid kokku ja meie mõtlesime, et ju teel vana (13. saj) Pont des Trous' e avadega silla juurde mõne koha leiame. Ei midagi! Paar kinnist saapapoodi ainult jäi ette. Silla all voolav jõgi on Scheldt, seesama mis Antwerpenis.
Siis lootsime, et jaamast suurele platsile viiva suure tänava ääres ju on kohvikuid-baare. Üks oli, aga pärast 17 midagi sooja ei serveerita, õlut küll. Koerte võileivabaar oli ka kinni. Isegi koerad teavad, millal on söögiaeg!
Viimaks leidsime raudteejaama kõrvalt vanast postimajast (milles tänapäeval on postisaali asemel mängusaal) restorani, kus saime kohvi (mitte küll sooja piima ja vahuga, nagu küsisin) ja sooja õunakooki.
Rongis istus kõrvalpingil selline mees CCCP-kirja ja vapiga dressipluusis. Kaitserohelisel õlakotil oli suur punane viisnurk ja 3 hieroglüüfi ja koti küljes miski n-tähega Vene linna vasevärvi märk. Stiilne otsast otsani. Õnneks ei pannud tüüp tähele, kui pildistasin.