Ajalootegu jätkub

Kolmapäeval tegin tädile ajalugu tagasi ja viisin ta Viljandisse kaasa. Ta on vähemalt viimased 10 aastat rääkinud, et sõidab õele külla, aga ei midagi. Läinud sügisel läks peaaegu tegudeks, pirukadki olid valmis küpsetatud ja kotti pakitud, aga õnneks taipas tädi eelmisel õhtul helistada ja uurida, kas õde ikka kodus on. No ja selgus, et kui ta helistanud poleks, oleksidki nad poolel teel teineteisest mööda sõitnud - ema läks Pärnusse spaasse!
Terve teisipäevane päev läks tädi ärarääkimiseks. Või noh, paar telefonikõnet. Kõige kõvem argument oli, et sõidutame ta Viljandis ka suvilasse ja tagasi. Kolmapäeva hommikul sõime eriti kiiresti ja võtsime tädi turu juurest peale. Emaga oli kokku lepitud, et helistan talle kohe, kui operatsioon on edukalt ellu viidud ja tädi autos. Tee oli hea ja tühi ja varsti me kõik Viljandis. Ema näitas ette oma nüüd juba 2 aastat tagasi remonteeritud elamise ja mina täitsin lubaduse seltskond suvilasse sõidutada.Nagu näha, võttis tädi enda kidnäppamist rahu ja rõõmuga. Kastis maasikaid ja zuccinisid (kotitäie sai kaasa ka), korjas kurke ja oli muidu asjalik. Meie korjasime ube ja karusmarju ja käisime end järves jahutamas.
Pärast ema juures sõime palju ja hästi, nagu ikka. Siis jätsime õekesed õejutte rääkima ja sügiseks spaaplaane tegema ja läksime ära Tallinna.
Me ei satu mitte iialgi Põhjaka mõisa sööma, sest Viljandi poole sõites ootab söök seal ees ja Viljandist sõites on kõht nii täis, nii täis.
Tallinna-tee seekord ei meeldinud mulle mitte üks raas. Autosid paksult täis ja aeglasematest mööda ei saa, sest kui tee paistab, on seal autod ees ja kui autosid ees pole, on seal kurv, mille taha ei näe. Ainus lõbustus oli see, et meile sõitis vastu vähemalt 10 Mercedeseid täis Venemaa autoveoautot.