Viljandist tabasin Leila ja Sandori lapsepõlvemajast Kremlist remonditöödelt. Nii näeb välja Eesti-Ungari segatiimi tapeedipanek: kontroll hingab kogu aeg kuklasse.
Kerstiga seekord kokku ei saanudki, sest ta oli totaalselt haigeks jäänud. Ajasin ta ärevusse mõttega, et äkki sai mere ääres puugi käest mingi paha haiguse. Hiljem selgus, et oli hoopis Viljandist saadud hepatiit. Meie oleme targu vaktsineeritud, juba eelmise Läti-puhangu aegu.
Tallinnas oli veel kaks olulist kohtumist, juuksuri ja hambaarstiga. Viimane oli kolinud (ega nimetanud seda aega kinni pannes poole sõnagagi), nii et kui ma enda kohta väga aegsasti, 5minutise ajavaruga kohale jõudsin ja aknalt silti lugesin, hakkas päris kiire. Õnneks on autos Tallinna kaart, aga kahjuks ei ole ma suurem asi orienteeruja. Eelmise patsiendi hammastega läks pikemalt, nii et jõudsin. Ja minu omadega läks jälle lühemalt, nii et arst jõudis jälle ajagraafikusse tagasi.
Armsaid kohtumisi oli seekord Eestis üldse palju. Tartus tegime pärast kontserti tiiru raekoja platsile ja nägin eemalt, et Prüsselis elav kunstnik Margus astub apteegi uksest sisse. Jõudsime mõned meetrid edasi jalutada, kui üks mees ütles tütrele: mine jookse ja vaata, kas see oli Margus. Mispeale ma kinnitasin kõrvalt: oli küll! Ootasime siis Marguse ära ja ajasime sõna juttu - nad olid meid kusjuures päeval varemgi linna peal näinud, autoga mööda sõites.
Ühel õhtul Kalamajas kõndides kostis aga äkki eestpoolt üllatunud "Marve?!" ja vastu jalutasid endised kolleegid Marko ja Toomas, mõlemal poeg ja pall kaasas. Olid teel Kalamaja pargi mänguväljakule. Oh seda rõõmu ootamatust jällenägemisest!
No comments:
Post a Comment