Küsi ja sulle antakse

Stockholmi karm talv või mis see oli, aga suvel rõdu peale ostetud kuusepuu läks kevadel pruuniks ja viskas okkad maha. Selle peale viskas Lasse kuuse välja, aga hoidis elu näinud inimesena alles plastise infolipiku, kus kirjas, mis puu ja kui suur. Ja võttis selle kaasa, kui läks Ulriksdali aiandisse uut otsima. Rääkis seal kuuske valides oma (ja kuuse) kurva loo ära ja küsis, ega talle kui püsi-kuusekundele hinnaalandust ei taheta teha. Puuvalikul abiks olnud mees käis ülemuse käest juhendust saamas ja teatas, et see puu on tervenisti maja poolt. Tehke järele!

Prüsselis jällegi antakse ühel päeval 28 kraadi sooja, järgmisel 16.

Ja Prüsseli lennujaamas antakse teravaid elamusi (vt lk 3: Shots fired in airport taxi war). Mai keskel oli seal tekkinud relvastatud konflikt politseiniku ja taksojuhi vahel. Politseinik andis taksole märku peatuda, takso ei teinud seda mitte ja politsei hüppas talle kapotile. Kui politsei lõpuks (enda arvates paari km, taksojuhi arvates mõne meetri pärast) kurjaks ja püstoli kabuurist kätte sai (ise ikka kapotil sõites), tulistas ta paar lasku tuuleklaasi ja juhi õlga.
Põhjus, miks politseinik taksot peatada ja taksojuht areenilt lahkuda üritas, on rubriigist Only in Belgium. Kuna lennujaam asub Flandrias, tohivad seal kliente peale võtta ainult Flandrias registreeritud taksod, mitte Prüsseli omad. Vaatamata sellele, et kliendid sõidavad enamasti Prüsselisse ja Prüsselist. Ja Flandrias registreeritud taksod jällegi ei tohi Prüsselis kliente peale võtta. Loogiline ju! Ja tegelikult õiglane - kõik Prüsseli ja lennujaama vahet sõitvad taksod võtavad lihtsalt kliendilt edasi-tagasi hinna...

Hooaega alga!

Kui ma ütlen, et Prüsselis õitsevad roosid, siis mitte ainult inimesekõrgused põõsad, vaid ka sellised poole maja suurused.
Hommik algas sellega, et kella 10 ajal helistas maakler, kes kunagi ammu käis meie majas kortereid üle mõõtmas, sest omanik oli maja müüki pannud, ja teatas, et ta tahaks potentsiaalsele ostjale millalgi maja näidata. Leppisime siis kokku, et pärastlõuna sobib hästi. Enne klanisime ja koristasime elamist ja tõime terrassiakende pelargoonikastid lillepoest ära.Poes käies leidsime reedese toiduturu koha pealt megasuure kirbuturu. Isegi puhkpilliorkester oli kohale tellitud rahvast lõbustama ja ostulainel hoidma.
Rahvas sõitis kohale kaharattalistel ratastel (pandagu tähele esiratta kaunistust)
ja üherattalistel ratastel
Osta sai absoluutselt kõike: nõud, noad-kahvlid, kodumasinad, treeningumasinad, pildid, mööbel, vaibad, kingad, riided... Hästi palju oli kõikvõimalikke mänguasju pusledest ja muudest lauamängudest kuni Kennide ja suurte kaisuloomadeni.
Üks müüa oli otse tänavale laotanud mitukümmend plakatit, üks vingem kui teine.
Ja teine müütas paremaid palu oma plaadikogust
Ilusa sooja ilma ja Stockholmist kohalesaabunud laudlina puhul avasime õhtusöögiga tänavuse terrassihooaja: kohaliku delikatessipoe köögivilja- ja singiquiche ja marineeritud artisokisüdamed, redis ja tomat ja Bordoo vein. Elu on ilus!
Sattusime väljas istuma papagoide õhtusel tegutsemisajal ja neid lendas kambakesi mõlemas suunas. Kõige suurem seltskond oli umbes 10 tükki. Üks õnnetu aga oli saba ära kaotanud, justkui sisalik. Nad kuramused lendavad aga nii kiiresti, et ma parem ei proovigi neid pildile saada.

Toskaana 5. päev, 20. aprill

Kolmapäeva hommikul täitsime taskud hotellikommidega ja kirjutasime end Vallest välja. Meile eelmistel päevadel väärtuslikku siseinfot jaganud Lara uuris, kuhu me edasi läheme. Mul oli õnneks Montecatini Terme nimi selgeks õpitud. Selle peale tuli reaktsiooniks tunnustav-kadestav "Hmmm... Ja termidesse ka?" Pärast Lasse ütles, et kuni selle hetkeni oli ta minu valitud spaa-linna suhtes ikka üsna skeptiline olnud.
Tee sinna oli lapsemäng - peaaegu Firenzeni, siis suurt teed pidi linnast mööda ja edasi suund läände. Vastassuunas olid jõhkrad autosabad, meie poolel ei midagi. Kohe pärast Firenzet algasid mõlemal pool teed suured aiandid, istandused ja puukoolid, mis jätkuvad peaaegu rannikuni välja. Tagasi Prüsselis, kuulsin kohalikke olusid tundva kolleegi käest, et kõik need toovad oma kasvuturba Eestist!Montecatinisse jõudes tundus hetkeks küll, et liiga suur linn sai. Ja tomtom ei leidnud ühesuunalistel tänavatel hästi hotelli üles. Aga nii kui La Pia hotelli sisse astusime, oli kõik jälle hästi ja linnaga tuttavamaks saades hakkas see veidi Pärnut meenutama, kuigi meri oli puudu. Vastuvõtus oli üks hotelli omanikest, Hugo, kes juhatas meile auto jaoks parklakoha kätte ja soovitas paari lõunasöögikohta. Häbenes, et ei räägi eriti inglise keelt, ainult saksat, aga lubas, et pärast lõunat on leti taga ta õde, kes kõigile meie küsimustele soravas inglise keeles vastab. Nii oligi. Hugo oli väga rõõmus, kui ma toa numbrit nähes ära arvasin, et see on secondo piano peal, ja edaspidi ta käest võtit itaalia keeles (ventinove) küsisin.
Aga kõigepealt seadsime end sisse. Hotell on üleni 1950.-60. aastate stiilis, isegi kapijalad on autentsed alt peenenevad ja voodikate kergelt pitsiline. Aknal topeltluugid - sisemised ja välimised. Ja seda kõike 49€ eest päevas - kusjuures selle sees on ka väga korralik hommikusöök!
Akna kõrvalt seinast avastasin imeliku ristküliku, mille sees lukuaugu moodi asi.
Oligi lukuauk: see oli seif ja võtme sai küsimise peale Hugo käest.
Pärast lõunat kohtusime Hugo õega. Selgus, et tema ongi Pia, kuigi hotell on nime saanud hoopis ta vanaema järgi. Nemad vennaga on kolmas põlvkond, kes seda hotelli peab. Neile lisaks sebis ringi ka nende ema, kes vaikselt nagu majavaim ilmus iga natukese aja tagant välja ja hoidis kõigel silma peal. Kusjuures tal oli omadus ruumi - oli see siis lobby või restoran - siseneda mitu korda järjest samast suunast, ilma et ta vahepeal sama teed välja oleks läinud... Äkki oli teda mitu?
Pia soovitas, millises termis saame soojas vees liguneda ja millisest poest saab korralikke kampsuneid osta. Õhtusöögiks pakkus välja paar kohta vanalinnas, aga lisas, et hotell pakub ta tütremehe tehtud lihtsat ja odavat toitu, mis kohalikele meeldib. Kõlas hästi ja otsustasime järele proovida. Seda enam, et hotelli uksel oli Guide Michelini soovituskleeps.
Lähim spaa Terme Redi oli kohe kõrvaltänavas ja päris mõnus. Suhteliselt uus ja mitte eriti suur. Ühes suuremas ja kahes väiksemas basseinis sai 33kraadises mineraalvees lesida, laisalt ujuda ja lasta end veel mudida.
Järgmiseks jalutasime läbi linnapargi, mille väravas seisab vinge kahekorruseline karussell. Pargis on mitu vanemat termi, kõik uhked marmorist ja sammastega. Pial on ühega neist diil ja saime sinna minekuks isegi vautseri 10% soodustuse jaoks, aga aega jäi napiks. Nendes pargitermides käiakse ka tervisevesi (mitmuse osastav! - neid on 4 sorti) joomas.
Pargi teisest servast saab ilusa vana ja väga järsu tõusuga mägiraudteega sõita Montecatini Altosse, vanalinna. See oli ilus ja armas nagu kõik Toskaana väikelinnad.
Pia juhatatud meeste kampsunipood rongijaama lähedal oli ka tore. Pereüritus ja väga personaalne teenindus. Tädil kulus vähemalt 5 kampsunit, et aru saada, et rootslasele ei maksa pakkuda lilla- ja kollasekirjut mustrilist kampsunit ja Lasse sai lõpuks selle, mida tahtis - beezi ja meriinovillase. Tädi püüdis talle sinna alla triiksärki ka müüa ja väljapääsemiseks pidime lubama, et tuleme tagasi. (Mida me järgmisel päeval ka tegime, aga selleks, et uurida, kust mina kampsuni võiksin leida.)
Sellised megasuured lihavõttemunad olid koogi- ja jäätisepoe aknal. Päkapikkudega ja puha, kui need just pöialpoisid pole. Hinnad on sama suured kui munad - üle 50€.
Tagasi hotelli jõudsime parajasti õhtusöögi ajaks, näljased kui hundid. Pia juhatas meile laua kätte (igal toal on toanumbriga laud) ja tõi menüüd. Kuupäevaga päevamenüüd, koostatud ainult üheks õhtuks vastavalt sellele, mida kokk on turult toonud. Veiniks küsisime Chiantit ja Pia soovitas võtta terve pudeli, sest mida ära ei joo, see jääb meie lauale homset õhtusööki ootama, kui me seda päeval hotelli ees purskkaevu ääres ära ei joo. Võtsime siiski pooleliitrise pudeli, sest polnud üldse kindlad, et me seal ka järgmisel õhtul sööme. Õige varsti selgus muidugi, et Pia teadis täpselt, mida ta räägib. Kuna prae juurde käis köögiviljabuffee, siis eelrooga ei tellinud. See-eest tegime vähemalt 2 tiiru köögiviljalaua juurde ja siis veel korra, valivamalt. Need asjad olid nii head, et nutt tuli peale, kui kõht täis hakkas saama - juba enne praadide saabumist! Suurim üllatus oli rukola, mis oli mahe ja kergelt pähklimaitsega. Pia ja ettekandja küsimuse peale, kas kõik on hästi, suutsime ainult absoluutselt rahulolevalt mõmiseda. Minu praad oli jumalik vasikaliha kerges valge veini kastmes, Lassel täiesti värske moega kala. Prae kõrvale käis soe spinat ja ka see oli täiesti maitsev ja roheline, mitte püdelaks hautatud nagu Prüsseli töösööklas.
Vahepeal käis Pia paari seltskonnaga mingit toiduteemat arutamas. Selgus, et nemad hommikusööki ei söö, vaid lähevad tühja kõhuga termi vett jooma. See-eest söövad nad hotellis lõunat ja selle sisu siis kokku lepitigi. Üks vanahärra on hotelli püsiklient olnud aastast 1953!
Meie laua lähedale oli pargitud koogikäru, millel kaks väga isuäratava moega kooki ja mitu magusa sisuga portsjonivormi. Mis need olid, jäigi teadmata. Kui käru meie laua juurde lükati, paistis me nägudest ilmselt selline nõutus, et ettekandja pakkus ise lahenduse: "Piccolo-piccolo?" Saimegi siis kumbki pool tükki kummastki koogist, aga need ei olnud kuigi piccolod. Siin pildi peal on tegelikult järgmise õhtu koogid - keedukreemiga napooleonikoogi moodi ja sidrunimaitseline. Esimesel õhtul oli napooleoni asemel maasikakook ja ma tõesti ei tea, kumb parem oli.
Hommikusöögi ajal poputamine jätkus, lauda serveeriti kohvi- ja teekann ja väike kann sooja vahust piima. Muu tuli ise serveerimislaua pealt tuua. Lasse suureks rõõmuks olid sinna jõdnud ka õhtusöögist järele jäänud koogipoolikud.
Selle kõige juures on La Pial ainult 3 tärni, mitte 4 nagu Viljandi Grandil. Minu arvates on viimasel grandi ja 4 tärniga ühist ainult niipalju, et tal on grandioosne suurushullustus ja selle vastu on kindlasti mingi ravi olemas.

Prüsselis õitsevad roosid

Jälle nädal läind ja nädvah otsas...
Reede õhtul panime imeks, et kõik ümberkaudsed õuesöögikohad olid viimse kohani täis. Isegi turu maheveinikioski äärne plats! No ja kui juba selline mölluõhtu, siis loomulikult ka meie alumistel naabritel.
Laupäeval hankisime Jacki juurest poolteist kilo lamba- ja loomahakkliha ja tegime 35 eriti küüslaugulist kotletti. Neid sõime pühap õhtul koos kartulipudru, suvalistest asjadest komponeeritud kastme, türgi ubade, tomati ja redistega. Ja Chiantiga. Jacki juures on alati nii vahva: poisid leti taga on heas tujus, laulavad, vilistavad, viskavad nalja, räägivad juttu ja jagavad head nõu. Ainsal tüdrukul oli näpp kõvasti kinni seotud.
Aga laupäeval premeerisime end hoopis Chez Leoni mullidega. Tegelikult oleks ka sparglit tahtnud, aga trükitud menüüs seda polnud ja kriiditahvli-menüü uudised avastasin alles siis, kui tellimus antud. Inimesel peavad ikka silmad igal pool olema. Kusjuures ka vanalinn oli puupüsti rahvast täis. Pärast saime lapse käest teada, et vikerkaare-inimesed olid paraadi pidanud.
Pühap käisime jällegi rongiga Belgiat avastamas. Poolel teel Charleroisse, üsna varsti pärast Waterlood on Vallooni linnake nimega Nivelles. Umbes Viljandi-suurune ja kenakene selline. Palju poode (pühap muidugi kinni) ja söögikohti (pärastlõunal muidugi kinni - aga me kavaldasime nad üle ja võtsime oma banaani kaasa!), vähe autosid, ilmatu suur seestpoolt remondis Püha Gertrudi kirik. See pühitseti sisse juba aastal 1046 ja on üks Maasi arhitektuuri pärle. Läänefassaad on, tõsi küll, pärast viimast sõda renoveeritud, aga pisemad tornid on 12. sajandist. Ühe torni küljes ripub kohalik vana toomas Jean de Nivelles ja lööb igal täistunnil kella.Gertrud oli Merovingide majordoomuse (sisuliselt Frangi riigi tegelik valitseja, sest kuningat peeti siis - 7. saj - juba ilu pärast) Pippin I tütar ja kohaliku kloostri esimene abtiss. Kuna klooster oli kuulus ja palverändureid käis palju, ehitati kirikut muudkui suuremaks ja suuremaks, kuni kesklööv sai veidi üle 100m pikk!

Tulnukad ja drott

Viimased kaks nädalavahetust Stockholmis olid kumbki omamoodi huvitavad.
Eelmine kord näitas telekas miskit Briti dokfilmi sellest, kuidas biitlid olla NLi niikaua õõnestanud, kuni see ükskord ära lagunes. Huvitav.
Seekord telekas midagi sama üllatavat ei pakkunud, küll aga elu ise. Käisime maal ja nägime ühe päevaga kahte hirvekarja kokku üle 20 hirvega, ühte põtra, paari metskitse, mitut põllutäit mitut sorti hanesid, aiatäit päkapikke ja paari tulnukat.Tulnukad uurisid, kuidas mesilased talve üle on elanud. Hästi olid.
Aiapäkapikud olid niisama kuulid, ilm ka. Selles mõttes, et tuuline. Maja nurga taga olime siiski nii varjus, et saime lõuna õues süüa: spargel, risoto ja lõhe.
Ja kuulsime rähni, korduvalt. Vahest põristas täna Tallinnas levitatud uudist lennufirma kohta? Saab näha, kas uuekese nimi suudetakse tõepoolest juuni alguseni salajas hoida... Kui kusagil äraarvamismäng käib, siis mina pakun JLi :)
Kuni tulnukad mesilas askeldasid, korjasime meie nõgest ja naati ja tegime neist õhtul sellise mõnusa supisöögi.
See oli ka teistmoodi, et lendasin hoopis SASiga ja Arlandale/-lt. Seekord rongid isegi käisid, kuigi reedel oli päeval mitu tükki vahele jäänd, sest vool kadund ära. Jälle. Täna oma lendu oodates aga nägin sellist kaunitari.
Seda sain ka kogemata teada, miks rootsi keeles kuninganna drottning on. Sest päris vanasti, nii viikingite aegu, enne päris-kuningaid olid neil pealikud, drottid. Ja kasutusel sõnapaar drott-drottning. Hiljem sai drottist kung, aga drottning jäi ikka alles. Jälle näide sellest, et naine kannab järjepidevust :)

Toskaana 4. päev 19. apr - San Gimignano

Kolmapäeval sõitsime omaenese tarkusest San Gimignanosse. Meie reisiraamat lubas, et seal näidatakse keskaegseid pilvelõhkujaid. Seda lubavad ilmselt paljud reisiraamatud, sest kui me kohale jõudsime, olid linnale lähemad parklad juba täis pargitud...
Aga järjekorras. Seekord valis tomtom sellise tee, mida ma kaardi pealt üles ei leidnud. Muidu ma püüdsin tal ikka sõidu ajal silma peal hoida, et ta meid päris metsa või mäkke ei viiks. Või noh, vist ikka leidsin ka, aga ei uskunud, et ta meiega nii teeb: kõigepealt viib mööda väikest kitsast igas suunas (sh üles-alla) käänulist ja rattureid täis teed põhja poole, et siis sealt mööda suurt teed tagasi lõuna poole Poggibonsisse tuua. See oli hästi kummaline tööstuslinn, mille juurest San G oli juba kiviga visata. Aga need ratturid, sa heldene aeg! Nädalaga nägime neid ikka tuhandeid - üksi, perega, trennigrupina... Kõige lahedam oli üks eelmisel päeval Montefioralle tee peal nähtud pere: väiksema lapse ratas esiratast pidi isa ratta raami küljes, nii et poiss väntas kaasa vaid siis, kui tuju; suurem tütar võttis aga mäge püsti sadulas, nagu päris.
Esimesed kahekordse linnamüüri sisse (st mitte müüri sisse vaid sellest sissepoole!) jäävad tänavad olid üsna inimtühjad ja idüllilised, aga see oli ka alles vaikne aedlinn.
Nii kui peatänava ühes otsas oleva kiriku esisele platsile välja jõudsime, algasid turistid.
Platsi servas seisvast autost sai osta värsket kala, aga ostjaid ei paistnud. Soe ilm ja kaugelt kohale sõitnud inimesed, kuhu sa selle kala paned. Pealegi polevat Toskaana kalamaa, rohkem ikka liha ja köögivilja oma.
Arupidavad turistid:
Lõunaks pitsalõiku söövad turistid (neist võtsime pärast eeskuju):
Jäätisesabas seisvad turistid:
Kuna meil olid tornid alles nägemata, siis jäätisesappa ei jäänud, kuigi lubati peaaegu et maailma parimat.
Tasapisi hakkasid majade vahelt paistma ka esimesed pilvelõhkujad. Oli tõesti sürr pilt!
Kunagisest 72 tornist on järel 14. Raamat väidab, et neid ehitasid rikkurid linna kaitseks (hmm? nii hea kõrge märklaud, eriti kui tihedalt koos) ja oma jõukuse näitamiseks (mida rikkam suguvõsa, seda kõrgem torn). Ja tehti seda umbes sel ajal, kui sakslased ja taanlased Eestis mürasid.
Lähedalt paistavad tornid välja justkui hullult ülemõõdulised korstnad. Just nagu Gotlandi kirikute tornid, mis ka tihti võimsamad kui kirik ise Mõnel tornil siin on küll aknad ka sees ja need on veidi vähem korstnalikud.
Tagasitee valisime ise. Suure tee vältimiseks lasime end viia otseteed Castellina in Chiantisse ja sealt oli juba lihtne. Lootsime mõnes mõnusas teeääres veinimõisas hilist lõunat süüa, aga leidsime ainult keraamikatöökodasid ning veini ja õli müügikohti.
Eelmisel päeval olime veidi enne Panzanot näinud kõrgal mäe otsas kirikutorni, nüüd läksime uurima, kas kiriku kõrval ka kõrts on. See oli vist küll nädala kõige järsem mägi. Kõrts küll, aga kinni. Veel oli seal miski majutusasutus ja vingelt pügatud aed.
Panzanos tormasime siis süüa otsima, aga linn oli pärastlõunaselt välja surnud. Ühe lahtise poe siiski leidsime ja sellest imearmsa müüa. Mu ettevaatliku küsimuse peale, kas ta inglise keelt räägib, sain vastuseks: natuke ikka - olen õpetaja!
Hotellis tagasi, tellisime kummalegi klaasi punast, taldrikud ja noad-kahvlid, katsime oliivipuude ja sireli vahel oleva laua ja nautisime elu.

Tänase uudise valguses

Lennujaamades oli nädalavahetusel turva täiesti punase peale keeratud.
Prüsselis lasti mul läätsevedeliku tehasepakendis pudel avada ja sisu endale käe peale tilgutada. Isegi väravanumbriga tehti trikke! Pardakaardi peale kirjutati A63, mis on ainult 5 väravat enne seda kõige viimast, kuhu tavaliselt meie omad paigutatakse. Kuna sinna on mitu km maad, kontrollisin tee peal mitme infotabloo pealt, kas ikka värav kehtib, aga seal ei antud muud teavet kui A. Igaks juhuks varusin siis pika A-koridori alguses teemoonaks topsi smuutit ja teise toorest köögivilja (sealtsamast smuutiletist - soovitan soojalt! porgand, kurk, kirsstomat ja lillkapsas). Jõudsin kohale ja lugesin ekraanilt mingit imelikku nime, Praha vist. Lähim tabloo ütles lahkelt, et minu oma läheb nüüd hoopis väravast A40. Mis on kõige esimene, isegi enne koridori ja smuutikaubandust. Kas tegi kurjaks? Ei, sest 8-tunnise tööl ja pooletunnise bussis istumise järel oli väike matk just see, mida vaja. Õnneks polnud ka ajaga kitsas, sest lend läks 10 minutit hiljem kui mul meeles, nii et olin ebatavaliselt vara kohal.

Ja pühapäeval otsiti pisikeses Brommas mu kotist välja ka peaaegu tühjad kreemituubid. Sellise koguse vastu pole juba aastaid kusagil peale kodumaa suurima lennujaama huvi tuntud.

Toskaana 3. päev 18. apr - Chianti veini- ja õlipiirkond

Teist päeva Panzanos alustasime sellega, et võtsime nööbist oma kenal hommikuvahetuse retseptsionistil (kelle eelmise päeva vinoteegi-soovitus oli läinud kümnesse) ja uurisime, mida ta soovitab meil järgmise paari päevaga Chiantis näha. Terase tüdrukuna alustas ta küsimusest, kas meile meeldivad suuremad või väiksemad kohad. Loomulikult väiksemad, mis talle ilmselgelt meeldis. Nii jäi valikust välja näireks Siena, ja kaardi peale said 3 lõunapoolset ja 2 põhjapoolset küla/linna.
Alustasime lõunapoolsetest kõige pisemast, Volpaiast.
Keskaegne kindlusküla päris kõrgel mäe otsas pakkus igas suunas vaateid viinamägedele ja küpressiridadele ning oli peaaegu autovaba. Ainsad õhurikkujad näisid olevat turistide autod ja karavanid ning keset küla tee-ehitusel müttavad masinad. Suuremalt jaolt oli küla siiski ainult jalakäijate päralt:
Kohe parkla kõrvalt leidsime mõnusa olemisega terrassiga restorani ja kuigi olime alles päeva esimeses sihtpunktis, otsustasime seal varajase lõuna süüa. Seente ja saiatükkidega supp ja pastatoit (mitte üldse al dente!) olid head, aga koha tõeline boonus oli seltskond...
Kõrvallauas võttis einet üksik teetööline, kes lahendas oma pooleliitrise veinikakahvini peaaegu ära juba enne toidu saabumist. Vahepeal suhtles pikalt parklas seisva kolleegiga - õnneks mobiilitsi, kuigi vestluskaaslane kuulis teda ilmselt ühtlaselt hästi telefonist ja otse läbi õhu. Meie kuulsime küll mõlemat võrdselt hästi. Teadmata jäi, kas mees läks lõunalt kohe tagasi tööle või tegi enne paaritunnise siesta. Loodetavasti see viimane variant.Teemehest teisel pool haris mees terrassi kõrval põllulappi. Käsitsi, aga mitte ei kaevanud hargi ega labida, vaid hakkis kartulikonksu moodi asjaga, mille harud tavalisest 2-3 korda pikemad. Mitte just väga jõudsalt edenev töö, aga ju neil on kasvuhooaeg nii pikk, et kiiret pole kuhugi.
Volpaia keskväljakul aga lehvis lipp sellises huvitavas hoidjas:
Järgmine siht oli Radda in Chianti, mis erilist muljet ei jätnud. Ka mitte just suur - alla 2000 elaniku, aga ei ilus ega romantiline.
Peatänaval natuke kaubandust, aga muidu ei midagi silmajäävat. Võib ju ka olla, et me ei sattunud õigetesse nurgatagustesse.
Kolmas lõunapoolne küla oli Castellina in Chianti, mille kindlus ja kirikud juba eemalt pilku püüdsid.
Juba etruskide ajal asutatud külas elab ligi 3000 inimest ja neil tundus hästi minevat. Oli suveniiri-, veini- ja õlipoode ja nii parasjagu turiste, et poed rahul ja tänavatel mahtus liikuma. Meie toetasime kaubandust ühe Veneetsia klaasist ripatsi ja postmarkide jagu.
Ühest aknaorvast vaatas välja selline kohalik kaunitar.
Kes teab, ehk oli rahul õnnestunud pesupäevaga... Pesu kuivas tänavate ääres ja kohal kõigis reisi jooksul nähtud külades ja linnades, välja arvatud Firenzes (nii musta õhu kätte ei maksa jah oma puhast pesu riputada). Kõige huvitavam meetod oli vast aknaluugi lippide peale reastud sokid.
Sellega oli lõunapoolsne tiir otsas (oluliselt kiiremini kui olime osanud oodata) ja sõitsime tagasi Panzanosse. Sellest põhja pool olid meie kavas Greve in Chianti ja Montefioralle kohe selle kohal mäe otsas. Olime hommikul hotellis uurinud. kas mõne küla juurde ka mõnusa jalutuskäigu saaks teha ja saanud soovituse jätta auto järgmise külakese juurde ja sealt jalgsi läbi oru Montefiorallesse minna. Õnneks ei leidunud juhatatud kohas autole head platsi, sest samal päeval tagasi mina küll poleks jõudnud... See matk oleks olnud hea mitu kilomeetrit päris korralikku mäge.
Montefioralle oli taas praktiliselt autovaba küla (auto sai jätta müüri taha parklasse) ja pärastlõunasel ajal ka peaaegu inimtühi. Rohkem kui pooletunnise tiiru jooksul nägime umbes kolme kohalikku ja ei ühtegi turisti. Küla on väikese mäe tipus mitmel "korrusel" ja täis võluvaid käike, kangialuseid ja tänavajuppe.
Ümber müüri kulgev tee aga on nii kitsas, et üks jupp oli fooride abil vahelduvvooluliseks tehtud ja sellest hoolimata oli tunne, et meie ees sõitev karavanauto ähvardab majaseina ja tee välismüüri vahele kinni kiiluda.
Kuigi pisike, väidab küla end olevat kuulsa maadeavastaja Amerigo Vespuzzi sünnikoha. Kusagil ringikujuliselt kulgeva peatänava ääres olla majagi veel püsti, väidab Google.
Meiega kaasas olnud ingliskeelne reisijuht ei väitnud isegi mitte seda, et selle nimega küla olemas on.
Vanasti, kui külas veel hobustega ringi liiguti, kasutati nende parkimiseks näiteks niisuguseid kinnitusi (jällegi peatänavalt leitud):
Kohe küla servas nägime ka, mismoodi viinamäge korras hoitakse. Puuderead on istutatud sellise vahega, et väiksem traktor seal vabalt askeldama mahub. Loogiline.
Järgmine (ja selle päeva viimane) peatuspaik oli Chianti veinipiikkonna pealinn Greve in Chianti, kus tomtom meid eelmisel päeval kiusanud oli. Panzanos selgus ka, miks: G. Verrazzano ja Case Sparse tänavad, mille järgi oma hotelli otsisime, on nii Greves kui ka Panzanos (ja ilmselt veel nii mõneski külas). Umbes nagu Uus ja Karja tänav Eestis.
Giovanni da Verrazzano on Greve kõige kuulsam poeg ja seisab siiani keskväljakul kõrgel postamendil ja meie käigu agal ka tänavakividele joonistatud kujul. Selgus, et järjekordne maadeavastaja, kes sai kuulsaks sellega, et leidis üles New Yorgi kandi. See koht oli minu ajaloo- ja geograafiaõpikutest ilmselt puudu - hea veel, et nüüdki teada sain.
Kuna lõunast oli pool päeva möödas ja õhtusöögiajani veel paar tundi vaja oodata, istusime maha platsiäärsesse kohvikusse ja ma käisin koogileti juurde uurimisretkel. Tundus hea koht. Kui kelner tuli, toimus umbes selline dialoog:
- teil on seal sellist õunastruudli moodi kooki, mis see on?
- õunastruudel.
- ja see teine, mis näeb välja nagu juustukook?
- see on juustukook...
Huvitav, kas ta kolleegidele midagi kommenteeris ka või on nad kõigega harjunud? Ma tundsin end ikka päris blondi moodi kohe. Aga mõlemad koogid olid väga maitsvad ja minu kaffe latte peal oli paar sentimeetrit imelist piimavahtu!
Selline näeb välja Greve keskväljak. Kolmes küljes armsate kaarte all ja taga kohvikud, restoranid, tekstiili-, naha- ja toidupoed. Neis viimastes saab soovi korral enne ostmist kaupa degusteerida ja kui veab, siis koguni toorainega lähemat tutvust sobitada.
Õhtust sõime Panzanos poolel teel kiriku juurde. Väga armas ja sõbralik restoran, lahke kelnerionu. Kuna päevaga oli päris palju energiat kaotsi läinud, valisin praeks osso buco ja sain peaaegu taldrikusuuruse ja 2-3 sentimeetri paksuse lehma jalalõigu, üdikont sees. Õnneks oli mõni koht natuke vintskeks jäänud, mis oli hea põhjus osa söömata jätta (muidu oleks tulnud mind auto juurde tagasi veeretada). Kartul ja köögivili muidugi lisaks. Lasse valik oli mõistlikum - pärlkana. Aga head olid mõlemad.