Kuidas ma peaaegu et jõuluks tööle jäin

Viimasel selle aasta tööpäeval oli koordinatsiooni-toas laua peal head ja paremat neile tublidele, kes veel puhkusele polnud sõitnud. Enne päeva lõppu avastasin sealt Kalevi šokolaadi Waba ja tume. Väga hea šokolaad, ma murdsin ikka kohe 3-4-5 tükki...
Natukese aja pärast tundsin, et kõht läheb imelikuks ja silme ees veidi mustaks. Selle aja peale tuli tööpäeva lõpp kätte ja rahvas hakkas minema valguma. Panin siis ka kiiresti arvuti kinni ja saapad jalga, aga tunne oli selleks ajaks juba nii kehv, et üksi ei söandanud kuhugi minna. Uurisin kolleeg Toomaselt, ega ta autoga pole - nagu kiuste mitte. Lubas siiski tulla ja mu bussini saata, et kindlam oleks. Viie sammu järel koridoris oli selge, et oma jala peal ma bussini ega bussi pealt koju ei kõnni. Siis mõtlesin välja kavala plaani: Toomas viis mind kontoritooli ratastoolina kasutades lifti ja liftist välisukseni (seal oli õnneks istumiseks tool olemas); sõidutas siis tooli tagasi tuppa ja tõi naabermaja eest taksopeatusest mulle takso. Kodus sain trepiga hakkama ja järgmised paar tundi vedelesin topelt-teki all voodis. Alles siis muutus tunne taas nii tugevaks, et sain turgutuseks portsu piparmünditeed teha.
Järgmisel päeval oli olemine taas peaaegu normaalne ja sain isegi Toonasele vastuteene teha. Ta tulnud kodust nii välja, et jätnud majavõtmed tuppa luku taha. Tagavarad tööl sahtlis, ent sinna ei saa sisse ilma töökaardita, mis samuti kodus lukus. Laenasin siis oma kaardi ja päästsin ta kodutustaatusest.
Aga mis siis ikkagi juhtus? Ilmselt see, et kõhus said kokku seljavalurohi (diklofenakk, va kuri) ja šokolaadi sees olev suhkruasendaja, ja selline kokteil ei läinud kohe mitte. Kalevit ei süüdista, sest nemad lausa manitsevad, et tarbida tuleb "mõõdukalt ja maiustamisel lähtuda oma organismi seisundist ning eripärast".


Siis oli jõul. Päeval tassike teed majaperenaise juures (koos minu sidrunikoogi ja Margiti vormitud piparkookidega), õhtul toekam, kuid siiski kõhusõbralik jõulusöömaaeg ja pakkide avamine.
HÄID PÜHI!
Päevakohase pildi leidsin viimati Fotografiskas käies. Kas pole ehtne jõulumeeleolu?

Massaaž või mis

 

Vanasti oli mul mudimisvajaduse tarvis umbes poolel kodu/tööteel hiina massaaži koht, õigemini kaks sellist. Sellest suvest saadik on neil aga tugev konkurent, kus tehakse väga head lõõgastavat ayurveda massaaži. Avastasin nad suvel, kui korteriotsimine selja ja õlad stressi ajas. Sooja õliga (ikka ohtra) ja soojade käterättidega ja ikka kohe nii lõõgastav, et vähemalt korra olen kellegi norina peale ärkvele võpatanud.
Aga ükskord avastasin nende akna pealt lisaks massaažihindadele ka sellise teadaande.

Kui nüüd järele mõelda... Eesruumis letitaguses riiulis (ja isegi vaateaknal ja letil) on korvikestes vahuveinipudelid kahe polaaliga; massöörid on kenasti kordatehtud nägude ja sätitud juustega ja ikka üsna liibuvate toppide ja miniseelikutega... Ja saabunud kliendilt (siis minult) küsitakse, kas tahan duši all käia enne või pärast massaaži... Äkki on see mingi parool? Mis siis saab, kui ma valesti vastan? (Seni olen öelnud, et enne, sest ainult rumal peseks kõik selle õli kohe jälle naha pealt maha.) Ja kas see ikka oli minu lõõgastunud norsk, mille peale ma viimati ärkasin, või kostis see hoopis kõrvaltoast?
Järgmine kord ütlen kindluse mõttes, et käisin just kodus duši all, on ehk kindlam. 

Carpe diem

Reedel käisime ära saatmas vana head Berti... Ta oli üha enam parkinsonile alla hakanud jääma, kuid viimastel kuudel oli Lasse rõõmuks siiski ka selliseid päevi või tunde, kui temaga peaaegu normaalselt suhelda sai. Viimasel ajal sõitis siiski kohe korduvalt kodu ja haigla vahet, sest tasakaal kadus ära ja ta kukkus ja lõi end ära ja jäi järjest nõrgemaks. Kui Lasse ja Calle tal oktoobris külas käisid, oli Bert laua taga magama jäänud - sest teised ei taibanud õigel ajal jutuvada lõpetada - ja neil tuli ta koos tooliga voodi juurde tarida ja voodisse hiivata. Viimase haiglasoleku ajal lisandus kõigele veel ka kopsupõletik ja see oli nõrgale kehale ja vaimule juba liiast.

Ärasaatmine oli meeldivalt vaikne ja tagasihoidlik, kuid kuidagi steriilne. Õpetaja lausus mõned ümmargused laused ja palved, lauldi paar-kolm psalmi ja mindi pastoraati võileivatorti sööma. Õpetaja sõi ka ja lahkudes kiitis torti. (Hämmastav, et ta sellise töö peal olles üldse veel seda sööb ja seejuures nii sale on.) See on Rootsis traditsiooniline peiesöök, kuigi neil sõna ega mõistet peied ei tunta. Selle asemel on minnesstund ehk meenutushetk: süüakse tükk või paar torti, juuakse, mis laual (siider, julmust ja õlu olid, kohv toodi ka) ja kes tahab ja raatsib, räägib kõigile mingi loo. Lasse ja veel paar mees raatsisid, muidu räägiti niisama vaikselt lähemate lauanaabritega.

Võileivatort oli tegelikult muidugi võisaiatort ja selle vahele ja peale oli pandud kõik, mis hea tundus; juust, sink, majonees, krevetid, muna, tomat, kurk... Midagi olulist kindlasti läks meelest ka. Assortii ühesõnaga. 

 
 
 
Kui mulle oleks vägisi sõnajärg antud, siis oleksin rääkinud kahest olulisest asjast, mida Bert mulle õpetas. Esiteks: hoia raskus orupoolsel jalal. Just (ja ainult) selle teadmisega varustatult nad Margaretaga mind 24 aasta eest Åre kandis mäkke vedasid; õnneks õpetus toimis. Ja teiseks: hea diskussiooni nimel pole patt ka poolt vahetada. Berdiga oli nimelt väga huvitav diskuteerida, koguni vaielda, aga pahatihti selgus, et jagame temaga seisukohta - ja mida sa siis ikka diskuteerid. Bert lahendas sellisel puhul probleemi elegantselt, hakates minu vastaspooleks, ja vaidlus võiski alata.
 
See Vingåkeri rongijaamas enne tagasisõitu tehtud pilt tundub kuidagi eriti päevakohane. Carpe diem?

Järgmisel, luutsinapäeval saabus külla Triin ja tõi mulle oma esimese raamatu, väga ilusa. Kahjuks küll  jäi lühemaks ajaks kui algul plaanitud, aga lussekatid said söödud (kotitäis ka Tallinna kaasa) ja Fotografiskas käidud. Taas imelised pildid.
Jõulukontserdil vanalinna Suurkirikus kuulsin kõige hämmastavamat, kaunimat, lummavamat Püha öö esitust. Kammerkoor hajutas end mitmemeetriste vahedega ümber publiku seisma ja hakkas siis veidi nagu kaootilise kaanonina laulma: üks alustas, siis kiriku teisest otsast järgmine, kolmas, neljas ja kümnes... kuni lõpuks sai kõigist neist üksikutest erineval ajal alustatud ja eri kaugusele jõudnud viisijuppidest üks ja võimas. Justkui käiks või sõidaks jõuluõhtul kusagil ja kuuleks, kuidas üks ja sama viis võetakse järgemööda üles lähemates ja kaugemates majades ja siis ühel hetkel kõlavad kõigi lauljate hääled kokku. Kananahk tuli ihule, nii kaunis oli. 
 
 Stockholmi vanalinna peatänavalt aga avastasin ootamatult tükikese Belgiat.

Loomkatse

Ostsin mina ükskord nurgapealsest poest ilusa suure ja lihava potitäie basiilikut: köögis ilus roheline põõsas ja mozzarellasalat ei jää ka basiilukupuuduse pärast söömata. 2-3 nädalat püsis ilus, siis hakkas kiduma. Andsin teisele küll juua ja süüa, aga ikka hakkasid lehed ja viimaks varredki krimpsu tõmbama. Ja mis imelik - mõnel hommikul olid poti ümber üksikud piklikud mullatükid. Ju siis mingid olud ei sobi, mõtlesin, ja otsustasin ta varsti välja visata.
Enne kui teoni jõudsin, tõi Lasse poest karbitäie viinamarju ja need jäid ööks basiiliku kõrvale kapile. Kui ma viinamarju pesema hakkasin, oli ühe kobara peal selline tegelane.
Leidis ilmselt, et basiilikust pole enam midagi võtta, ja kolis uutele jahimaadele. See kolimine läks tal väga kiiresti, sest kui tüübi viinamarjalt kapi peale tõstsin, pani ta hirmsa ajuga pliidi poole punuma.
No mida sa teed sellisega? Nii ilus, värske, pehmeke ja roheline, et ei raatsinud ta elu kallale kippuda. Panin rööviku hoopis vaasi koos paari viinamarja, minitomati ja redisetükkidega. Ja mis huvitav: hommikuks olid vaasi põrandal samasugused mullatükid kui varem köögikapil, ainult et punakad... Rööviku julgad hoopis! Tõin prooviks õuest ka värsket, aga nende vastu tüüp suuremat huvi ei näidanud. Oksa võttis küll kasutusse.
Niiviisi elasime 2-3 nädalat, siis kaotas röövik isu ja tegutsemislusti. Ükspäev oli selili vaasi põrandal ja mul juba mure, et olengi koduloomast ilma. Aga hommikuks oli teine end ikka jälle kõhuli keeranud ja kõik näis normaalne. Ja siis äkki oli röövik kadunud! 
Vaasis oli hoopis selline pruun julla, mis torkimise peale liigutas natuke saba, või noh, seda teravamat otsa. Mu röövik oli nukkunud!

Nüüd on loom sahvris (seal on jahe) plastkarbis ja ootab kevadet. Kui basiilikuliblikas ükskord valmis saab, annan teada ja kutsun vaatama.

Blond ja sinisilmne

Töömajas seinte peal olid sügis otsa sellised plakatid. Kutsusid üles silmad lahti hoidma ja kahtlastest asjadest julgesti teada andma. Arusaadav, aga et nii stereotüüpse suhtumisega... no ma ei tea.

Ilmselt polnud mina ainus, kellele selline lähenemine imelik tundus. Nüüd on blondiin asendatud pingviinidega ja jääkaruga pingviininahas.

Ajad ja kombed

Selle peale ei saagi vist jälle muud öelda kui kors i taket!
Laps käis Prüsselis. Täiesti vabatahtlikult tuli, kuigi viimati siit lahkudes luges päevi ja lõpuks vist juba ka sekundeid. Ja mitte lihtsalt Prüsselis, vaid ka oma koolis - kohtumas lemmiku eesti keele õpsiga ja inglise keele õpsiga. Oli uhke, et tohtis õpetajate tuppa kohvitama minna ja puha. Kohv olla seal parem kui see, mis õpilaste masinast tuleb.
Tänu külalisele on mul nüüd ilus punane kingariiul. Ikka hea, kui oma laps selline osava käega on, et IKEAst toodud juppidest asja kokku paneb.

Ja pannkooke tegi, suuri ja õhukesi, õhkuviskamise meetodil ümber pöörates. Sellised külalised võivad teine kordki tulla. Eks ta tulebki, ostis köögikappi enda jaoks isegi jänese ja porganditega Prüsseli-kruusi.

Tänutäheks tehtud töö eest viisin meistremehe kodukõrtsi parti sööma. "First take picture, then eat!" kamandas kelner, kui parditaldrikud uhke liigutusega me ette lauale maandas. Kuuletusime, aga maitse kahjuks peale ei jäänud.

Ainus, kes asjalooga rahul ei olnud, oli lapse isa, kes pidi isadepäevaks varutud rummikoogid ise ja üksi ära sööma. Hull lugu muidugi, aga eks ta võib emadepäeval samaga vastata.

Isadepäevaga seoses... Lugesin Budapestist naastes lennukis Economistist artiklit käopoegadest. Artikli teemaks on Belgias Löveni ülikoolis valminud uurimus selle kohta, kui palju tuli vanal ajal ette olukorda, et peres üles kasvav laps ei olnud mitte pereisa oma, vaid kellegi teise. St mitte lapsendatud, vaid lihtsalt teise mehega tehtud. Tulemuseks saadi, et viimase 7 põlvkonna jooksul on "käopoegi" olnud umbes 2%, ja teises uurimuses, kus mindi tagasi lausa 16. sajandisse, saadi sama tulemus. Siis suhteliselt sama seis kui tänapäeval (1-3%), ainult et tänapäeval on olemas igasugu vahendid... See tekitas Economistis hämmingu: kuidas nad seda tegid? Lugesid päevi ja see tõesti toimis? Või kartsid tõepoolest nii väga keelatud suhte võimalikku tagajärge, et hoidusid seetõttu abieluvälistest suhetest? (Välja arvatud kõrgklass, kui filme uskuda. Ühes Midsomeri mõrvade osas uuritakse baroneti kahtlasevõitu surma. Kui uurimise käigus selgub, et ükski mehe lastest polegi tema oma, ja Barnaby selle peale üllatunud näib, teatab baroneti esimene eksnaine: please try to be a bit less middle class.) Seda võimalust, et inimesed ehk vanasti olidki moraalsemad, Economist võimalikuks ei pea.
Selle artikli peale tuli meelde Rootsi lehest mitte ammu loetud lugejakiri ja vastus. Kirjutajaks noor mees, kellel mure: armastus on suur, aga pruut keeldub enne abiellumist temaga magamast. Mida teha, mida teha? Kirjale vastanud psühholoog ei õnnitlenud meest, et see on leidnud haruldase naise; ei selgitanud, et siin-seal ongi veel tänapäevalgi selline käitumine normaalne ja vastupidine mitte, ega julgustanud ei ootama ega naist ära võtma. Hoopis soovitas pruudiga tõsiselt rääkida, et see mehe vajadustest ikka aru saaks ja vastu tuleks; kui aga miski ei aita, siis arvas, et vaatamata suurele armastusele on targem lahku minna ja leida endale normaalne pruut. Siis mismõttes nagu?

Aja puudutus

Üks õhtu rääkisime mu iirlannast majaomanikuga juttu ühest ja teisest, eriti reisiplaanidest. Ma siis soovitasin, et järgmisel suvel oleks hea aeg tulla Eestisse (ta pole sealkandis käinud) ja näha ära ka laulu- ja tantsupidu. Jutu kinnituseks saatsin talle lingi laulupeo kodulehele, kus vaatamiseks pilte ja filme. No ja siis ma muidugi vaatasin neid ise ka ja leidsin saate sellest, kuidas peo korraldajad Raadil käisid. Väga armas saade on, palju häid ilusa sirge silmavaate ja otsekohese jutuga inimesi räägib.
Mulle läks kuidagi eriti korda Anu Raua jutt kahtmoodi asjadest - iseoma (või kellegi teise, oskajama) kätega ja südamega tehtutest ning neist teistest, mida kõik kohad täis on ja aina juurde tuleb ja mida ilma vaevata osta saab. Kui vaevaks mitte pidada mööda poode traavimist ja valimist ja selga-jalgaproovimist. Asjad asjadeks, arvas ta, aga sama mündi teine külg on see, et samamoodi kerge käega vahetatakse järjest uuema ja värskema vastu välja ka kodusid ja koguni abikaasasid.  
Millegipärast hakkasin selle jutu peale mõtlema oma vanaemast ja tema kodus olnud asjadest. Ühtäkki tabasin end mõttelt, et ma ei mäleta tal olevat olnud mitte ühtegi plastmassasja peale paari kammi. Puha portselan, savi, klaas, puit, metall, tekstiil ja nahk. Ja paber, näiteks mitu virna vanu Pikreid. Ja nii 1981. aastani. Ja samas majas, paar vahepealset aastat välja arvatud.