Kõhumigreen?

 
Lõpuks tuli talv. Äge oli vaadata, kuidas akna all järve peal hakkas jää oma elu elama. Tekkis ja kadus, oli ühel päeval lumemustrist musta-valgekirju, teisel klantssile ja kolmandal tükiline (ja need tükid laulsid!). Kahjuks pidin enne korraliku uisujää tekkimist tagasi tööle sõitma, aga ehk on veebruari teises pooles ka veel talve.
Uisutamise asemel käisime hoopis ujumas. Kronobergsbadet on remondist väljas, aga see remont on piirdunud ainult basseiniga (milles ju probleem oligi). Duširuumis oleks ju ka mõned lagunenud plastitükid välja võinud vahetada, oleks ilusam saanud.
Prüssel tervitas õitsva magnooliaga. No ei ole ju normaalne jaanuari keskel?! Ja Stokkelis oli üks sinine iiris õie lahti ajanud ja mitu veel tulemas. Ja Ambiorixi pargi servas on paar õitsvat nartsissipeenart.
Ambiorixi teemal... Lennujaamast sõitsin koju taksoga, sest kohver ja seljakott ja vihm. Taksojuht jutukas tüüp Kambodžast, tegi kodulinnale reklaami (nime ei mäleta, aga see väga vinge templiga). Lõpuks küsis täiesti lambist, kas ma ka tean, kes oli see Clovis, kelle tänaval ma elan. Kuningas, teadsin, ja pakkusin, et eburoonide oma. Vale vastus - nende oma oli Ambiorix. Clovis oli hoopis frankide. Selline kultuuritihe taksoreis.
Esimesed 3 tööpäeva olin kodus siruli. Pühapäeva õhtul hakkas kõht imelikuks kiskuma ja esmaspäevaks oli asi käes. 36 tundi päris- ja poolunes, siis hakkas tasapisi eluvaim sisse tulema. Tööl arvas Andrea, et äkki käib mul kallal kõhumigreen. Guugeldasin ja jäin peaaegu uskuma (ainus, mis pildilt puudub, on kõhuvalu). Kummalisi asju ikka mõeldakse välja.
Tööga õnneks ei tapeta, on aega ka suhelda ja raporteid (3 tk) kirjutada. Aasta alguses toimub ju see arenguvestluste voor, mida siin valehäbita (ülemustele) raporteerimiseks nimetatakse. Eile oli siis minul vestlus (siinse kombe järgi intervjuu) ülemusega; kõrghetk oli see, kui ta küsis, millal ma pensionile plaanin jääda. Sel hetkel oleksin ma küll tahtnud oma nägu näha. Kusjuures paar päeva varem sain meili, et tööandja korraldab pensioniteemalisi infotunde, kuhu on eriliselt oodatud need, kellel pensionini jäänud 6 kuud või vähem. Huvitav!

Head uut 2016!

Aasta viimased päevad said igaüks isemoodi. Enamasti oli ilus selge ja tuulevaikne, siis käisime kõndimas ja poes jõulusinki ja muud hankimas (autoga, mina roolis!) ja kesklinnas kalapoes aastavahetuseks homaari ostmas (tund ja 10 minutit tõhusat kõndi sinna, bussiga tagasi).

 
 
Siis vahepeal oli üks kehvapoolse ilmaga päev, selle kasutasime ära remondist tulnud Kronobergi basseini järeleproovimiseks. Oli ujutav küll (prooviks 300m) ja saun endiselt mõnus leebe.
Aasta viimasel päeval tuli jälle päike välja ja kuna autoaku tahtis laadimist, tegime väljasõidu Sigtunasse - mina roolis. Seekord suutsin istme nii hästi ära reguleerida, et selga ära ei nikastanud.

 Tant Bruni juures tegime ainult pildipeatuse, sisse ei astunud.

Peatänavat pidi patseerides avastasin äkki ühe seni nägemata punase torni. Lähemalt uurima siiski ei läinud.

Muuseumi juures platsi peal aga on vanale telefoniputkale antud uus ja huvitav elu. Sel ajal, kui mina pilti tegin, astus ligi veel kaks turisti, kes ka uuendust jäädvustada tahtsid.

Linnas tagasi, käisime veel ka pesulast läbi ja pesime auto vana aasta saastast puhtaks. Meile lähimas pesulas on selline kummaline süsteem, et väljasõit toimub mitte otse, vaid vasakule, 90kraadise (peaaegu) paigalpöörde abil. Väga kummaline!

 

Jõul Benalmadenas, vol. 5

Pärast väikest-vaikset Nerjat tundus Benalmadena suurem kui varem.
Toa saime jällegi hommikupoolse päikesega, kuigi Lasse andis sisse tšekkides vihje, et see meil juba viies jõul nende juures olla. Kuna päikest oli märksa vähem kui Nerjas, polnud sellest tegelikult suurt lugu. Õues saime hommikust süüa ainult jõululaupäeval, kui päike säras pilvitust taevast.

Kohe esimesel pärastlõunal käisime rannapromenaadil kontrollimas, kas me lemmikrestoran on alles. Oli alles, aga tuttavat sisseviskajat polnud näha. Kui seisime seal ja püüdsime välja mõelda, kas vana peremees Fernando on lõpuks äri maha müünud ja pensionile jäänud, tuli üks natuke tuttava moega naisterahvas meid sisse kutsuma. Kui Fernando kohta pärisime, rääkis, et on ta naine ja et Fernandol on kopsuvähk ja saanud igasugust ravi, aga talvel külma ja tuulega püsib kodus. Nii kurb lugu! Sõime siis lohutuseks friteeritud anšooviseid ja kergelt marineeritud valge kala tükke, ka friteeritud.
Kohalikust toidupoest leidsin nostalgiariiuli: rohelised purgitomatid ja külapräänikud, tatart jms ka. Naljakas!
Üks teine päev tegime traditsioonilise matka sadamasse. Seekord sattusime kuidagi merepoolsesse otsa paatide juurde, sealt ringiga poe- ja restoraniserva. Mitmes kohas kai ääres oli vesi kaladest lausa paks - justkui pakuksid end ise lõunasöögiks.

Pueblos käisime ka tiiru. Meie tavapärane härjasaba-söömise koht oli kinni, aga õnneks olime me oma sabad juba Nerjas kätte saanud. Nüüd läksime hoopis hotelli- ja restoranikooli restorani, kus olime vist päeva esimesed kunded. Pärast meid saabus veel üks perekondlik seltskond, kes valis lihtsama lauakatte ja menüü. Meie istusime ikka valge linaga lauda ja sõime põldpüüd.
Jõululaupäeva õhtul sõime kodus: suitsulõhega täidetud avokaado, kohalikud oliivid ja tomatid, ibeeria sea praelõigud, pikad-laiad rohelised oad ja ahjukartul Gunvori viisil, magusaks Prüsselist kaasa võetud jõulustolle.

Jõulu esimesel pühal saab Bil-Bilis inglise jõululaule kuulda ja laulda. Mingi seltskond aktiivseid talvitujaid paneb aastast aastasse kokku programmi, kus vaheldumisi laule kuulamiseks (esitajaks erinevad koosseisud solistist kvartetini, saatjaks klaver) ja ühislaulmiseks, lisaks paar etteloetud kohta Piiblist. Seekord oli kohal ka jõuluvana, kellega üks tädi pidas debati teemal "kumb on parem, kas Jumal või Jõuluvana". See on nii lahe, kuidas publik - kes tegelikult on ju ka osalejad - elavalt reageerib iga kord, kui teatatakse järgmise ühislaulu number ja nimi. Enamasti heakskiitvate yey-hüüetega, ainult vahel harva vähese porinaga.

Saali promenaadipoolne sein on suuresti klaasist ja terve see aeg kui sees lauldi, käis sealt klaasi tagant huvilisi sisse piilumas - ja mida aeg edasi, seda õhemalt nad riides olid.

Kui siis laulud lauldud said, oli väljas jälle suvi mis suvi! Meil oli soolas küpsetatud kala veel söömata, nii et läksime kontrollima, kas promenaadil mõnes restoranis paistab mõni kala nii värske, et seda süüa tahaksime. Ja mis armas üllatus - Santa Ana ees seisis Fernando nagu olema peabki, kuigi tavapärase pruuni vesti asemel oli tal seljas punane sviiter. Rõõm oli kõigipoolne (ka see noorepoolne ettekandja, keda Fernando tütreks arvame, tuli kallistama ja häid pühi soovima), Fernando lubas meile oma kõige ilusama kala välja otsida ja kuni see soolakatte all küpses, maiustasime friteeritud pommuliistudega. Lõpuks oli elu jälle nii nagu peab!
Vimasel päeval, kui kohvrid enam-vähem pakitud, tegin veel ühe tiiru piki randa Fuengirola poole. Nägin ilusaid ja imelikke lilli, rannakassi, üksikut kalameest muulil ja mitut masti koeri koos oma inimestega.
See karvane läheb kategooriasse imelik lill, arvan.

Ja oligi lahkumispäev käes. Tänu sellele, et lennuk läks juba keskpäeval, tõusime koos koiduga ehk veerand 9.
Kui kl 5 ajal Stockholmi jõudsime, oli seal süsimust öö, kuid õnneks hakkas õrnalt lund sadama ja midagi jäi isegi maapinnale pidama.

Nerja, kus politseid pole näha ja asjad kaduma ei lähe

Kunagi eelmisel talvel-sügisel sattusime oma Hispaania-reisidest rääkima Evelini ema Imbiga, kes väitis, et päikeseranniku kõige kaunim koht on hoopis Nerja. Tegime siis seekord sellise 50:50 reisi, et algul 6 ööd Nerjas prooviks ja edasi 6 ööd Benalmadenas oma vanas kohas.
Lennujaamast Nerjasse (65 km) sõitsime taksoga - ikkagi puhkus ja kohvrid ja uus koht ja... Algus oli veidi imelik. Kuna kohale jõudsime enne siesta lõppu, pidime võtme koodi abil ukse kõrval olevast karbikesest välja võluma. Elamine (HC Burriana Playa) tundus OK (elutuba, magamistuba, köögike, vanniga suur vannituba ja suur mere- ja päikesepoolne terrass), aga kui end kontorisse näitama ja sisse registreerima läksime, teatas seal mees, et ta inglist ei räägi, aga Julia, kes räägib, tuleb juba reedel (parasjagu oli teisipäeva õhtupoolik). Kalarestorani siiski soovitas ja liharestorani ka.
Naabrid olid meil ka, venelased. Muidu ei teakski, aga ükspäev rääkis naabrimutt pikalt telefoniga ja me kuulasime pealt.

Köök väärib eraldi pilti, sest nii hõredalt täidetud kappe meil polegi olnud. 4 x 3 sorti taldrikud, 2 x3 sorti tassid, 0 kaussi, aga see-eest 3 panni... Aga meid ei heidutanud ka kausi ja pannilabida puudumine, kui omletti teha tahtsime. Mõõteanumas sai munad kahvliga sassi ajada ja labida asemel ajas asja ära ka vahukulp.

Hotelli olime valinud rannas mere ääres, et merekohinat kuuleks ja merd näeks. Esimene tiir ümbruses jättis mulje, et see kant on talvel suht välja surnud, isegi rannarestoranid ja suveniiripoed. Päris nii see siiski polnud ja kui ühel päeval rannapäeva tegime, saime rannapromenaadi ääres ülihäid imepehmeid sealihalõike seenekastmes.

Novot, aga see esimene õhtu. Meie all rannas, linn me pea kohal mäes. Rühkisime-puhkisime siis ka sinna mäkke (pärast saime teada, et tiiruga) ja esimese hooga tundus ka ülemine linn üsna talveunes. Õnneks leidsime vanalinna, kus siin-seal elu ja ühes tänavas isegi paar baari ja üks söögikoha moodi koht. Lassele see siiski ei meeldinud, et paberist laudlinad ja mõnel plekid ka peal, nii et otsisime edasi. Ja äkki nagu maa alt (või nagu Tallinna all Danebrog taevast) kerkis meie ette Rootsi lippudega ehitud majake! Ja majakese ees seisis lahke moega mees, kes rääkis malbe aktsendiga, kuid veatut-soravat rootsi keelt.

Küsisime talt selle hotellist saadud kalarestorani kohta - kinnitas, et on küll väärt koht. Aga lisas, et palju lähemal on tema ja paljude kohalike lemmik, selline lihtsam, kuid aus. Nimi on La Puntilla. Seesama, mida ennist nägime! Läksime siis tagasi (ja järgmistel päevadel veel 3-4 korda).
Sellise vaatega koht:

Ja selliste hindadega... Kõik oli absoluutselt värske ja vaimustav.

Isegi wc ukse kõrvale seinale olid nad võluvad pildikesed riputanud.

Ühe teise söögikoha ukse kõrval aga oli selline teadaanne. Mõistlik ju - kesse ikka päikeselisel esmas- või teisipäeval lõunat sööb.

Nerja kõige kuulsam paik on Balcon d'Europa e Euroopa rõdu. Selline ilus plats, palmiread keskel ja meri kolmes küljes.

Nime ametlik autor on kuningas, kes 1886 jaanuaris käis vaatamas, mis linnast pärast 1875. aasta detsembri maavärinat järele jäi. Tegelikult olla muidugi seda nime ennegi kasutatud. Kuningas aga seisab seal rõdul siiani.

Seal rõdu kõrval ongi see linna parim kalaresto Porto del Mar. Lahke teenindus, hea kala (meriahvenaline, vahelduseks küpsetatud mitte soolas vaid tomatisoustis). Ja miljoni dollari vaade...

Sealsamas lähedal oli ka liharestoran Sevillano, mida Rootsi poe pidaja soovitas proovida. Seal saime väga tummist härjasaba, lisandiks köögivili, kartul JA riis.
Nerja linnatänavad on vägagi jalutajasõbralikud ja imestamist jätkus kõigisse kuude päeva.

Viimase pildi peal on mu meelest geniaalne turvalahendus ehitustandrile. Pole variantigi, et mõni mees unustab või ei viitsi endale trossi külge ühendada - kukkuda pole nagunii kuhugi.

Sellised kirevad müüginaised käivad ringi nii kesklinna platsidel ja söögikohtades kui ka all rannas ja pakuvad, et osta neilt natuke "bling-blingi". Sellel konkreetsel rippus veel suunurgast sigarillo. Ma ei tahtnud osta ja sain endale voodoo peale: mingi aeg pärast kohvikust lahkumist tahtsin kaardi pealt vaadata, kuidas edasi minna, ja kobasin mööda tühje taskuid... "Mille sa nüüd maha unustasid?" küsis Lasse (üsna rahulikult, sest ta oli kiiresti välja rehkendand, et salli-mütsi mul kaasas polnud ja rahakoti või passi puudumise korral oleksin vast murelikuma moega olnud). Vantsisin siis tagasi ja me kaardid ootasid kannatlikult laua peal.

Viimasel Nerja-päeval toppisin linna minnes linnakaardi teksade tagataskusse. Lasse vaadand seda ja mõeld, et see on üks rumal tegu ja küll see kaart seal välja libiseb ja ära kaob, aga kuna tee juba tuttav, siis ta lärmi ka ei tõstnud. Ja nii oligi - linnas millalgi sirutasin käe kaardi järele - netu! Nentisime siis, et oligi juba 5 päeva vana kaart, ja võtsime mu kobadust kui paratamatust. Aga jälle tuli kaart mu juurde tagasi - ootas kannatlikult hotelli ees kõnniteel kõik see aeg, kui me linnas kolasime. 

Ühe päeva vedelesime tervenisti rannas. Pärast hilist ja aeglast hommikusööki tund-poolteist terrassil päikesevann, siis mööda randa linna poole värvilisi paate vaatama (ühte nügiti parajasti 3-4 mehe jõul merre).

 

Siis sealihaviiludest lõuna rannarestos ja edasi liiva mööda linnast eemale. Selle jalutuskäigu jooksul sain aru, miks kunstnikuhingega Imbile nii hirmsasti Nerjas meeldib. Valgus on selles paigas tõiesti müstiline ja vaheldusrikas. Käid mööda randa ja su ees on üks akvarell ja impressionistlik maal teise järel. 

Ranna tagumisest otsast leidsime tükikese Indiat. Väga muhe!

 

Ja kui ranna lõpus oleva künka otsa olime roninud, tuli meid uudistama väike põrnikahäälne droon, kes/mis lendas kohe mitu minutit meie kohal. Varsti jõudsid linna poolt kohale ka kaks paraglaiderit, nii et vaatamist ja elevust oli kohe hulgaga.