Kommunikatsioon

Ükspäev käisime lõunal teisel pool tänavat suures kolemajas. Hirmsuur söökla, palju rahvast, pikad sabad ja täis lauad. Toit tavaline söökla oma (sidrunimaitselise sisuga viinamarjalehed olid tegelikult päris head)... Meil on parem, kuigi lärmakas.
Kolleeg Toomase äsjalahutatud naine tuli ja vahetas oma eksiga mõned laused. Kui ta tagasi oma seltskonda oli läinud, toimus meie lauas selline jutt:
Toomas: Kas sina tundsid seda naist?
mina: (arusaamatus, üllatus, pikk paus, ettevaatlikult) Eee, see on ju su endine naine???
Toomas tahtnud küsida, kas me oleme varem kohtunud-tutvunud või peaks ta seletama, kes see oli.

Eksperiment jätkub

Õigus oli neil, kes arvasid, et see asi ühe aastaga ei piirdu. 18. augustist olengi tagasi Prüsselis, eks näis, kuidas see aasta kujuneb...
Esimese asjana (pärast käiku saiapoodi, mis oli kinni, sest on august) nikastasin ära kaela ja pidin käima seda kiropraktiku juures paika panemas.
Teise asjana selgus, et mu rootslasest naaber on taimefriik. Tegime diili, et tõstame oma toa- ja terrassililled suvepuhkuste ajaks trepikotta akendele ja kes Prüsselis on, see kastab. Mees ütles tagasihoidlikult, et tal on natuke rohkem lilli kui mul... tegelikult on tal terve dzungel minu kahe tupsrohtliilia, kahe pelargooni ja kahe rabarberbegoonia vastu. Need viimased püüavad nüüd isegi õitseda, aga hästi ei jaksa ja viskavad pungad küljest.
Meie maja on kui ühiskonna peegel: (pool)keldrikorruse elanikud on pärit Indiast; meie oleme 2. korrusel, 3. korrusel elavad hispaanlased ja katuse all rootslane. Naabermajas elavad huvitaval kombel ülemisel korrusel hoopis lätlased...
Kolmanda asjana olin tööl saanud toanaabri, mis ei olegi nii paha. Selgus, et toanaaber ja lapse isa praegune elukaaslane käisid põhikoolis ühes klassis. Kesse ütleski, et Eesti on klubi, mitte riik? Aga toanaaber on tore, küpsetab ise leiba ja jagab mullegi.
Töö-söökla on kinni ja igaüks vaatab ise, mis ta saab ja kus ta sööb.
Nädalavahetusel jätkasime Belgia ranniku-uuringuid, seekord Knokkes üsna Hollandi piiri lähedal. Leht kirjutas, et nädal varem oli seal rannas rahvast lõbustanud üks äraeksinud delfiin, aga see oli ära ujunud. 17. mereujumine tuli ära!
Linn on nii Pärnu suurune ja raamatu väitel kohaliku kodanluse lemmikpaik rannikul. Meie kõrvallauas sõi üks selline pere, vanem paar kahe lapselapsega. Naisel peaaegu samasugune soeng nagu Ann Maltsal 1980. aastate Tartus (suur ja kohev, kes pole näinud) ja nende vestlus kulges umbes taktimõõdus 30:1 (kummagi öeldud lausete arv). Suurem poisslaps mängis pihuarvutiga ja kui tema toit tuli, siis kamandas kelner väga konkreetsel moel mänguasja kinni.
Peatänav-poetänav viib rongijaamast randa; kui sellest veidi kõrvale põigata, näeb ka ilusaid maju.
Knokke rongijaamas on perrooni otsas selline infotahvel, mille külge käivad vahetatavad vineeritükid. Neist komplekteeritakse siis õige kokku.


Selle nädalavahetuse olin Stockholmis ja aitasin võõrustada külalisprofessorit Ameerikast. Mustikakook (InTime retsept!) oli väga hea ja tagab loodetavasti öömaja NYs, kui seda järgmine kord vaja läheb.
Lennukis lugesin Rootsi Päevalehest artiklit sellest, kuidas seal täiskasvanute koolis Usbekist pärit mehed ei luba naistel nendega samas klassitoas viibida ja kool on uhke ja rahul, et suutis välja kaubelda kompromissi, et naised istuvad klassi tagumises otsas vaheseina taga ja on vait. Mul ei ole sõnu. Palun tõlkige see lugu eesti keelde ja avaldage mõnes Eesti lehes.

Seeneriigis 3

Meelest läks üles kirjutada, mis ühendab Pärnut ja Lapimaa loodust: tempo!
Rahvas käib mõlemas ühtviisi mõõdetud sammul, sest kiiret pole ju kuhugi ja ega rutuga palju kaugemale ei jõuagi.

Seeneriigis 2

Pühapäeval pilved jätkusid ja väljavaade polnud enam üldse nii romantiline. Nukuteater ka jätkus, jalad olid ikka kole valusad. Aga peltsebuli vastu aitab kõige paremini peltsebul ehk mäekõnd, seekord madalamal, kus rohkem seeni.
Kuna me mööda jõe ühte kallast olime juba kolanud ja tuvastanud, et seeni on, siis läksime teist ja kõrgemat kallast avastama. Ei saa öelda, et seal seeni poleks olnud, aga mitte sama tihedalt. Võib-olla neile ei meeldi nii järsud nõlvad...
Lõunaks oli siiski kogunenud peaaegu selline 2,5liitrine potsikutäis kaseriisikaid ja 2 väiksemat kilekotipoolikut puravikke, enamasti vist haava-. Pärast lõunat tegin veel ühe pooletunnise tiiru mööda tasast metsateed ja korjasin kaasa teeäärsed seened, nii paar liitrit. Kauem/rohkem ei julgenud, sest kogu see kupatus pidi tagasilennul käsipagasisse ära mahtuma - me polnud Norwegiani peale pagasikohta ostnud. Tulles ei tehtud sellest välja, et meil kummikud eraldi kotiga kaasas olid, kuigi kirjade järgi võis käsipagasit olla 1 kott. See andis lootust, et ega nad Kirunas ka pilli lõhki ei aja. (Ei ajanudki, isegi kupatatud riisikad ei äratanud huvi.)
Lõunat sõime restorani akende taga räästa all vihmavarjus sellises seltskonnas. Oleks saanud ka sees ja sooja, aga võileivamaterjali veel oli ja kus sa suures linnas jälle... Pealegi polnud kindel, kas lõunat keedab õhtusöögikokk, kes kunsti tunneb, või hommikupudrukokk, kes valmistas järjekindlalt klimbiputru.
Teadetetahvlile aga oli enne lõunat ilmunud selline teadustus (Nuolja on see kohalik 1169. mägi!). Öeldagu mida tahes, aga 3 kraadi ja lumi on 15. augusti kohta kohatu. Ka 7 kraadi on.
Pärastlöunal jõudis keskusesse väike rühm palverändureid (ootamatu rajavalik?) ja järve kohale tekkis vikerkaar, mis püsis seal oma paar tundi. Kuna vikerkaare ots on järve vastaskaldal, siis kaarti uskudes ligi 10 km kaugusel. Ma pakkusin silmaga mõõtes järve laiuseks nii 500m.
Siis veel viimane saun (ikka seesama 70 kraadi sees) ja asjade pakkimine ja õhtusöök ja seente pakkimine ja hommikul bussi peale. Bussile tahtjaid muudkui tuli ja tuli. Üks naine lähenes meile ja küsis, vaikne imetlus hääles, kas meie olime need eilsed seenekorjajad ja mis seeni siin korjata on. Keskmine rootslane tunneb nimelt 2 sorti seeni: kukeseened ja kivipuravikud. Poes sampinjonid ka. Ma siis seletasin, et kaseriisikaid on ja igast pilvikuid (oli ka, aga neid me ei viitsinud võtta) ja puravikke ja... Imetlus igatahes kasvas.
Kirunas on teadagi suur rauamaagikaevandus, mis läheb varsti veel palju suuremaks, nii et linn jääb talle ette ja tuleb ära mujale kolida. Mis ei ole kerge ülesanne, sest linn on pindala poolest Rootsi suurim. Õnneks tuleb minema kolida ainult kesklinn...
Raketibaas võib kohale jääda, see on mitu (Rootsi) miili eemal. Kirunast lastakse üles selliseid MAXUS-rakette; üks on linna keskele vaatamiseks püsti pandud.
Lennujaam on ehk ka ohutus kauguses, kuigi kes teab -sinna on linnast vaid 10-15 minuti tee. Lennujaam on umbes nagu Kuressaare oma, aga ilus punane ja äärmiselt tõhus. Check-in võtab aega umbes minut/inimene, sest ID-kaardi vaatamiseks ja pardakaardi trükkimiseks kauem aega ei kulu.
Ja siis olimegi tagasi tsivilisatsiooni rüpes. Lasse pani matkariided pessu, mina purgid. Lasse tõi poest sibula ja porgandi, mina puhastasin ja kupatasin seened ja panin marinaadi hakkama. Selline tööjaotus. Minul olid pöidlaotsad pärast kolemustad - kuidas sellistega Prüsselisse tähtsat tööd tegema saab minna... Vannis läksid vähe heledamaks tagasi.Esimese rea kaks vasemat purki on nüüd igatahes siin külmkapis ja ootavad oma aega.

Seeneriigis

12-16 aug olime Abiskos teisel pool polaarjoont. Hullud, eksju - suvel külmale põhjamaale! Lendasime Kirunasse, edasi viis buss: lennujaamast Kirunasse ja sealt Abiskosse (ja edasi Norra Narvikki, aga ilma meieta).
Kirunas jõudsime vaadata kirikut ja raekoda, mõlemad on omamoodi ilusad. Ja bussijaamas ootas bussi niisugune koormakoer. Kui peremehel poleks koerast 3x suurem seljakott olnud, siis oleks loomast isegi kahju võinud hakata...
Abiskos elasime turiststationis sellise vaatega toas. Mägedevahelise oru nimi on Lapporten e Lapi värav ja see oli iga päev isevärvi või siis paistis ainult 1 väravapool, teine oli pilves. Koridori teise poole tubadel oli vaade Torne träskile, mis on mitu miili (miil on Rootsis 10km pikk) pikk ja ligi miil lai (ja külm) järv. Vormsil on ka vähemalt 1 träsk, Dibys. Ja Gotlandil Tingstede oma.
Esimesed 2 päeva käis keskuses hirmus sebimine, sest sinna jõudis Fjällräven Classic - mitmepäevamatk, mis oli alanud Kebnekaise juurest. Rootslased näisid olevat vähemuses (nagu üleüldse seal mägedes) ja sakslased olid kindlalt suurim rahvusrühm.
Meie läksime teise päeva hommikul kohalikku 1169meetrist Nuolja (noole) mäge vallutama. Mis oli tehtud suhteliselt lihtsaks, sest laisad võisid 900m peale sõita suusaliftiga (õnneks iste-, mitte konks-). Sealt edasi tipuni 2 km jooksul 169m kõrgusesse, kusjuures suurem osa neist üsna viimases lõpus - võttis puhkima küll.
Alla oleks saanud ka sama teed, aga kaardi järgi tundus huvitavam minna hoopis järgmisesse külakesse Björklidenisse ja sealt rongiga tagasi sõita. Kes mägedes promeneerinud, see teab hästi, et mäest allaminek on jalgadele vaat et hullemgi katsumus kui ronimine. Eriti mööda pehmet samblast kanarbikuvälja... Need valged laigud seal eemal on muide lumi; kõige lähem laik läks meist vast mõnesaja meetri pealt mööda, aga katsuma ei viitsind minna. Sai teist talvel nähtud küll, isegi Prüsselis.
Igatahes rongijaama jõudes oli tunne just selline nagu siin pildi peal näha: jaks jumalast otsas. Taustal on näha seesama nõlv, mis meiega nii tegi. Enne õhtusööki (suurepärane kalasupp, ülipehme põhjapõdrafilee ja astelpajusupp laimi-creme fraiche'iga - kokad on neil suurepärased, kuid kallid; vahest sellepärast oli üks seltskond oma supipaja hoopis jaamas perrooni peal käima pannud) jõudsin õnneks sauna lihaseid pehmitama. Paraku oli leil selline 70kraadine, et lava külge just kinni ei külmu, aga suurt tolku ka pole. Vihasõber ma muidu pole, aga seal oleks küll tahtnud jalgu kohe kadakaga nüpeldada.
Järgmised 2 päeva etendasime rikkis jalgadega nukuteatrit. Õnneks olid trepile kahele poole käsipuud pandud, nii et sai end neidpidi üles-alla vedada. Aga ega mööda tasast maad palju lihtsam polnud liikuda.
Laupäeval oli pilves ja vihmane, kui sõitsime Narvikki. Rong, mis pidi väljuma 1034 hilines ja hilines ja tuli alles paari tunni pärast, nii et jõudsime siin-seal seeneluuret teha. Enamasti nägime puravikke ja kaseriisikaid. Riisikad ronisid lausa teede-radade äärde ja pealegi ja mõned vanad puravikud olid puutüvestki jämedamad. Need siin näiteks.
Rongisõit, kui see lõpuks algas, oli täiesti maaliline. Oleks veel vihma asemel päikest antud, oleks pilt veel vingem olnud. Aga nüüdki oli pagana kahju iga kord, kui rong tunnelisse sattus.
Narvikis oli kindel plaan lõunaks süüa värskeid, st keedetud küll, kuid külmutamata krevette. Ja mis selgus? Kalapood laupäeviti kinni! Loll järjekindlus aga viib enemasti sihile ja suurpoe kalaletist saime need siiski kätte. Sai ja juust juurde (teevesi termosega kaasas) ja lõuna olemas...
Siis selgus, et vihma sajab ja ka plaani teine pool (süüa õues mõne ilusa koha peal) ähvardab samuti minna vett vedama. Poekeskuse tagumisest otsast leidsime peaaegu tühja klaasseintega bussiootepaiga ja okupeerisime ühe selle neljast pingist. Vastaspingil istus-lösutas nii 10aastane tüdruk, kes rääkis mobiiliga terve selle aja, mis meil kulus 3/4kg krevettide peale (see isend mu näppude vahel on üks viimaseid ja ei taha enam kuidagi teiste juurde mahtuda), ja seda oli kõvasti üle poole tunni. Kõrvalpingil istus ja ootas vaikselt kaug-ida päritolu noorik.
Tagasi Abiskosse viis raudteetööde tõttu rongi asemel buss. See tee oli hoopis teistmoodi, kuid ikka ilus. Näiteks sõitsime üle rongist nähtud silla fjordi teisele kaldale ja seal oli hoopis kuumaastiku moodi olukord.

Külaline!

Laupäeva hommikul leidsime väikese otsimise järel Barkaby lennuvälja ja Quality Outlet Village'i vahelt hotelli parklast Triinu.
Kõigepealt sõitsime Fjällgatanile, kus saab linnale ülalt alla vaadata.
Kuna järgmiseks oli välja mõeldud laevasõit (umbes sellisega, nagu järgmisel pildil) Drottningholmi, aga ilm oli jahe ja kiskus vihmale,
siis tegime kiire põike H&M poodi Hamngatanil. Tulemust näeb eelviimasel pildil - äge! Drottningholmist tagasi, sõime rõdu peal väikese sushi-lõuna ja pärast tegime väikese tutvumistiiru ümber saare. Vihm ei seganud, sest Triin sai selga-jalga Lasse vihmajope ja säärikud.
Kohalik (tegelikult küll üle terve linna ja kaugemalgi kuulus) gurmeerestoran Lux (vanas Electroluxi tehase majas, tänava otsas) oli augusti lõpuni feisslifti tarvis kinni pandud, ja nende koogipood lihtsalt puhkusel, nii et hedonistlik õhtusöök tuli ise korraldada.
Selleks ei ole augustis vaja muud kui potsikutäit vähke, Västerbotteni juustu, saia, õlut ja napsu.
Ja muidugi klounimütse, pudipõllesid, joogilaulude sõnu ja head seltskonda. Õnneks leidus kõike seda ja ka maasikajäätist ja jogurtijäätist :)

Pühapäeval võtsime ette vanalinna, ühe teise H&M poe, lossi ja Kungsträdgårdeni pargi. Vanalinnas kõndides tundus, justkui lastaks kusagil läheduses kahuripauke; bussidel-trammidel olid lipud küljes ja kõige krooniks paradeeris meist mööda lossi auvahtkond hobustel. Pärast sain kalendrist teada, et kuningannal oli nimepäev.

Enne lennujaama tegime veel jalutuskäigu Sigtunas, kuigi ei olnud õige Sigtuna-ilm. Aga see linn on armas iga ilmaga ja Tant Bruni mustikakook on hea aastaringi.
Kohalik raekoda (mis päriselt seisab üsna sirgelt) muide tituleerib end maailma pisimaks ja selles on 2 tuba.

Sundsvall!

Rootsis läks puhkamine intensiivselt edasi.
Üks päev pesupesuks ja väiksema koti pakkimiseks, ja auto nina Sundsvalli poole joondu. Suvine 20-kraadine Sundsvall on veel mõnusam kui maikuine 8-kraadine! Peatänav on kohvikuid ja restorane täis, ja neis elust rõõmu tundvaid inimesi...
Linna parim restoran (kasiino oma) oli kahjuks suvepuhkusel, aga ka Oskari grillis osati lõhet ja meriahvenat valmistada.
Lisaks kohvikutele on peatänava äärde suveks seatud 30 draakonit. Vannidraakon ja veedraakon ja postidraakon ja mis kõik veel.
Lasse arvas selle asjatuks odavaks püüdeks turistidele meele järele olla; vanasti oli peatänav olnud ikka korralik koht, kus viisakalt riides asjalikud inimesed oma tõsiseid toimetusi tegid.
Peatänava ja jõe vahel olevad vanad magasinihooned on renoveeritud kultuurimagasiniks. Sealses kohvikus saime kokku Margaretaga, kes sõitis Harmångerist linna asju ajama ja meiega kohtuma.
Kui Sundsvallis on vaja ööbida, siis kindlasti hotellis Knaust! Vana, ilus, stiilne... Hotelli visiitkaart on legendaarne trepp, millest üks metsapatroon olla koguni hobusel üles ratsutanud (hotelli-info väidab selle küll legendi olevat, ei enamat). Hommikusöögiks muuhulgas väikesed pannkoogid vaarikamoosiga; vannitoas 4 sorti pudelid ja seep. Selline on 4-tärnihotell, Viljandi Grand... minge ja õppige, suvel saate tuba ja teenindust proovida vaid 530 kohaliku krooni eest ;)
Õnnestunud on Sundsvallis isegi uusehitused vanas sadamas - kuigi suhteliselt suured, on need rootsipunase puitkattega ja tänu sellele kuidagi kodused.
Lisaks majadele on linnal meri, jõgi ja kaks mäge, millest ühel isegi mäesuusatada kannatab - suvitamiseks nagu loodud saartest rääkimata.
Tagasiteel Stockholmi sõitsime jupi mööda vana rannikuteed ja sõime lõunat vanas kalurikülas nimega Skatan.
Viimase jalasirutamise peatuse aga tegime Gamla Uppsalas, viikingipealikute hauaküngaste juures.
Stockholmis jõudsime veel poodigi, ostsime Triinu küllatuleku puhuks potsiku värskeid keedetud vähke ja tüki Västerbotteni juustu sinna juurde.

Imelised rannad

Puhkuse ajal ei taha arvuts kuidagi kotist välja tulla...
Ujumistega on nüüd nii, et merest on käes vähemalt 16 korda ja järvedest 5-6 lisaks. Selle talve peaks siis terve püsima ;)
Katsun jätkata suveseiklustega. Kuna 28. juuliks ähvardati põrgukuumusega, siis otsustasime sisemaale mitte tükkida ja läksime hoopis Nõva kanti. Mis oli tark tegu, sest leidsime esmalt maailma parimad suitsulestad ja siis mõnusa Peraküla ranna nende söömiseks. Ja õhk püsis mõnusalt 25 piires!
Tagasiteel põikasime Haapsallu ja sõime koos tädi Maaraga Epp-Maria Galeriis kukeseenekastet ja vaarikakooki. Latte oli võrratu, teenindus armas.
Neljap sõitsime Viljandisse: väisasime ema, korjasime Rahetsemal 2 kotti türgi ube ja ujusime tiiru järves. Elasime Peetrimõisa villas - 50% kohaliku "4tärnilise" hinnast, aga parem voodi. Reede hommikul rääkisin Kerstiga tunnikese ilmast ja inimestest, enne kui edasi Pärnusse läksime.
Seal kolisime kõigepealt sisse Koidulapargi hotelli (mõnus ja sõbralik, kuigi naabrus on veidi lärmakas - kesklinna asi). Õhtul käisime tiiru Audrus tädi juures ja Valgerannas ujumas ja kolasime niisama linna peal ja sõin käigu pealt paar pontsikut. Selles linnas on lausa fantastiliselt mõnusalt aeglane tempo! Muuhulgas otsisime üles Villa Artese, mis on pargi merepoolse serva lähedal ja mida peab klassiõde Ülle. Tundus väga vaikne ja rahulik, nii et järgmine kord katsume sinna toa saada. Meie hotelli kõrvalaias oli jazzikontsert; kõrvaltänavas mängis ühe söögikoha ees umptsa-bänd, teises kohas lasti jazzi. Esimeses istusid peaasjalikult soomlased, teises eestlased... Ilma soomlasteta oleks Pärnus vist päris nutune.
Hommikusöögiks pannkoogid, kuid mitte hilistele ärkajatele (Lasse võttis kogenud mehena õnneks kohe 2 tükki, nii et ma sain ikkagi ka natuke). Pärast keskpäeva läksime randa, mis oli juulilõpu laupäeval pea inimtühi. Tuuline ja pilvealune ilm, aga soe ometi! Pärast lõunat hakkas siiski rahvast juurde tulema. Kella 3 ajal oli õhk 25 ja vesi 24 kraadi ja lained sellised mõnusad, et ujuda polnud vajagi, sai niisama ulpida. Suve parim meri! Varase õhtusöögi (kohaliku kaluri Tarmo püütud koha, praetud) sõime Mahedikus, mis on ka üks hirmus armas koht.
Enne ärasõitu käisin veel sugulasi kollitamas. Otsisin üles täditütre, keda viimati trehvasin mõned aastad tagasi Tallinna bussijaamas (ja ime küll, me tundsime teineteist ära!). Nüüd nägin ka ta meest, keda polnud kohanud... hmm... 10? 15? 20? aastat. Mõned inimesed ei muutu isegi vanemaks mitte:) Ja tütart, keda viimati nägin 90. aastatel, kui ta Tartus tudeng oli. Temaga taastasin kevadel vähemalt meilitsi kontakti, asi seegi.
Ühe mõnusa ranna leidsime veel, Lohusalust. Kohe sadama kõrvalt. Enne veel vaatasime lootusrikkalt metsa, aga nägime vaid paari pilvikut. Mustikaid see-eest oli nii palju, et mõned võtsime ka linna kaasa. Lõunaks oli sadamakõrtsis okroshka, millest Lasse suurde vaimustusse sattus ja teatas, et sellise supi eest võiks Rootsis luksrestoranis hingehinda küsida. Ja kõige tipuks päästsin merest sellise ilusa liblika... Loodan, et ta ei pannud väga pahaks.
Pirita rannas käisime ikka ka.
Jah ja siis sõitsimegi laevaga tagasi Rootsi. Õhtusöögiks saime vene restorani ainsa merevaatega laua. Kui laua kinnipanemise järjekorras ootasime, ütles üks mööduv rootslane teistele: ah, see on mingi vene koht, siin pole midagi süüa. Ja tõesti, Grill House on ikka palju kindlam - ei mingeid imelisi pliine ega pelmeene ega uhhaad :)