Seeneriigis 2

Pühapäeval pilved jätkusid ja väljavaade polnud enam üldse nii romantiline. Nukuteater ka jätkus, jalad olid ikka kole valusad. Aga peltsebuli vastu aitab kõige paremini peltsebul ehk mäekõnd, seekord madalamal, kus rohkem seeni.
Kuna me mööda jõe ühte kallast olime juba kolanud ja tuvastanud, et seeni on, siis läksime teist ja kõrgemat kallast avastama. Ei saa öelda, et seal seeni poleks olnud, aga mitte sama tihedalt. Võib-olla neile ei meeldi nii järsud nõlvad...
Lõunaks oli siiski kogunenud peaaegu selline 2,5liitrine potsikutäis kaseriisikaid ja 2 väiksemat kilekotipoolikut puravikke, enamasti vist haava-. Pärast lõunat tegin veel ühe pooletunnise tiiru mööda tasast metsateed ja korjasin kaasa teeäärsed seened, nii paar liitrit. Kauem/rohkem ei julgenud, sest kogu see kupatus pidi tagasilennul käsipagasisse ära mahtuma - me polnud Norwegiani peale pagasikohta ostnud. Tulles ei tehtud sellest välja, et meil kummikud eraldi kotiga kaasas olid, kuigi kirjade järgi võis käsipagasit olla 1 kott. See andis lootust, et ega nad Kirunas ka pilli lõhki ei aja. (Ei ajanudki, isegi kupatatud riisikad ei äratanud huvi.)
Lõunat sõime restorani akende taga räästa all vihmavarjus sellises seltskonnas. Oleks saanud ka sees ja sooja, aga võileivamaterjali veel oli ja kus sa suures linnas jälle... Pealegi polnud kindel, kas lõunat keedab õhtusöögikokk, kes kunsti tunneb, või hommikupudrukokk, kes valmistas järjekindlalt klimbiputru.
Teadetetahvlile aga oli enne lõunat ilmunud selline teadustus (Nuolja on see kohalik 1169. mägi!). Öeldagu mida tahes, aga 3 kraadi ja lumi on 15. augusti kohta kohatu. Ka 7 kraadi on.
Pärastlöunal jõudis keskusesse väike rühm palverändureid (ootamatu rajavalik?) ja järve kohale tekkis vikerkaar, mis püsis seal oma paar tundi. Kuna vikerkaare ots on järve vastaskaldal, siis kaarti uskudes ligi 10 km kaugusel. Ma pakkusin silmaga mõõtes järve laiuseks nii 500m.
Siis veel viimane saun (ikka seesama 70 kraadi sees) ja asjade pakkimine ja õhtusöök ja seente pakkimine ja hommikul bussi peale. Bussile tahtjaid muudkui tuli ja tuli. Üks naine lähenes meile ja küsis, vaikne imetlus hääles, kas meie olime need eilsed seenekorjajad ja mis seeni siin korjata on. Keskmine rootslane tunneb nimelt 2 sorti seeni: kukeseened ja kivipuravikud. Poes sampinjonid ka. Ma siis seletasin, et kaseriisikaid on ja igast pilvikuid (oli ka, aga neid me ei viitsinud võtta) ja puravikke ja... Imetlus igatahes kasvas.
Kirunas on teadagi suur rauamaagikaevandus, mis läheb varsti veel palju suuremaks, nii et linn jääb talle ette ja tuleb ära mujale kolida. Mis ei ole kerge ülesanne, sest linn on pindala poolest Rootsi suurim. Õnneks tuleb minema kolida ainult kesklinn...
Raketibaas võib kohale jääda, see on mitu (Rootsi) miili eemal. Kirunast lastakse üles selliseid MAXUS-rakette; üks on linna keskele vaatamiseks püsti pandud.
Lennujaam on ehk ka ohutus kauguses, kuigi kes teab -sinna on linnast vaid 10-15 minuti tee. Lennujaam on umbes nagu Kuressaare oma, aga ilus punane ja äärmiselt tõhus. Check-in võtab aega umbes minut/inimene, sest ID-kaardi vaatamiseks ja pardakaardi trükkimiseks kauem aega ei kulu.
Ja siis olimegi tagasi tsivilisatsiooni rüpes. Lasse pani matkariided pessu, mina purgid. Lasse tõi poest sibula ja porgandi, mina puhastasin ja kupatasin seened ja panin marinaadi hakkama. Selline tööjaotus. Minul olid pöidlaotsad pärast kolemustad - kuidas sellistega Prüsselisse tähtsat tööd tegema saab minna... Vannis läksid vähe heledamaks tagasi.Esimese rea kaks vasemat purki on nüüd igatahes siin külmkapis ja ootavad oma aega.