Esimese asjana (pärast käiku saiapoodi, mis oli kinni, sest on august) nikastasin ära kaela ja pidin käima seda kiropraktiku juures paika panemas.
Teise asjana selgus, et mu rootslasest naaber on taimefriik. Tegime diili, et tõstame oma toa- ja terrassililled suvepuhkuste ajaks trepikotta akendele ja kes Prüsselis on, see kastab. Mees ütles tagasihoidlikult, et tal on natuke rohkem lilli kui mul... tegelikult on tal terve dzungel minu kahe tupsrohtliilia, kahe pelargooni ja kahe rabarberbegoonia vastu. Need viimased püüavad nüüd isegi õitseda, aga hästi ei jaksa ja viskavad pungad küljest.
Meie maja on kui ühiskonna peegel: (pool)keldrikorruse elanikud on pärit Indiast; meie oleme 2. korrusel, 3. korrusel elavad hispaanlased ja katuse all rootslane. Naabermajas elavad huvitaval kombel ülemisel korrusel hoopis lätlased...
Kolmanda asjana olin tööl saanud toanaabri, mis ei olegi nii paha. Selgus, et toanaaber ja lapse isa praegune elukaaslane käisid põhikoolis ühes klassis. Kesse ütleski, et Eesti on klubi, mitte riik? Aga toanaaber on tore, küpsetab ise leiba ja jagab mullegi.
Töö-söökla on kinni ja igaüks vaatab ise, mis ta saab ja kus ta sööb.
Nädalavahetusel jätkasime Belgia ranniku-uuringuid, seekord Knokkes üsna Hollandi piiri lähedal. Leht kirjutas, et nädal varem oli seal rannas rahvast lõbustanud üks äraeksinud delfiin, aga see oli ära ujunud. 17. mereujumine tuli ära!Linn on nii Pärnu suurune ja raamatu väitel kohaliku kodanluse lemmikpaik rannikul. Meie kõrvallauas sõi üks selline pere, vanem paar kahe lapselapsega. Naisel peaaegu samasugune soeng nagu Ann Maltsal 1980. aastate Tartus (suur ja kohev, kes pole näinud) ja nende vestlus kulges umbes taktimõõdus 30:1 (kummagi öeldud lausete arv). Suurem poisslaps mängis pihuarvutiga ja kui tema toit tuli, siis kamandas kelner väga konkreetsel moel mänguasja kinni.
Peatänav-poetänav viib rongijaamast randa; kui sellest veidi kõrvale põigata, näeb ka ilusaid maju.
Knokke rongijaamas on perrooni otsas selline infotahvel, mille külge käivad vahetatavad vineeritükid. Neist komplekteeritakse siis õige kokku.
Selle nädalavahetuse olin Stockholmis ja aitasin võõrustada külalisprofessorit Ameerikast. Mustikakook (InTime retsept!) oli väga hea ja tagab loodetavasti öömaja NYs, kui seda järgmine kord vaja läheb.
Lennukis lugesin Rootsi Päevalehest artiklit sellest, kuidas seal täiskasvanute koolis Usbekist pärit mehed ei luba naistel nendega samas klassitoas viibida ja kool on uhke ja rahul, et suutis välja kaubelda kompromissi, et naised istuvad klassi tagumises otsas vaheseina taga ja on vait. Mul ei ole sõnu. Palun tõlkige see lugu eesti keelde ja avaldage mõnes Eesti lehes.
No comments:
Post a Comment